Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2013/09/06/2343112t1h21ab.jpg)
Vahtramäe talu õuesügavuses istub peremees Endel Teearu pingil, ees aiakärutäis oakaunu. Nende kuhi väheneb iga käeliigutusega ja peotäite jaotus on selline, et suured oad lähevad ühte ja väiksed teise punasesse plastpange. Suured on supiks ja väiksed seemneks, sest kes siis linnast poest läheb kevadel seemet ostma, ikka endal peab mahapaneku tagavara alles olema.
“Oad tuli üles võtta, harakad käivad kallal, tõmbavad need mustad kaunad lõhki ja kõik, mis lahti, panevad nahka,” seletab Endel naerulsui.