Silvia Paluoja: Pargis puhuvad lehti kilplaste järeltulijad

Silvia Paluoja. Foto: Ants Liigus

Sügis kisub puud raagu ja värviline lehesadu jätkub poole hingedekuuni.

Piki alleed sammuja selja taha jääb kuldsest lehevaibast mõnus meeleolu tekitav sahin, kuni kõrvu lõikab puhuri tuim undamine. Tööjopes mees ajab hommikul, suur lohv käes, lehti muru peale. Püüdlikult, et ükski hooga lendu tõstetu ei jääks kõnniteele lebama, vaid kuhjuks kusagil muru serval.

Kiir- ja hoogtöö vastu poleks midagi, aga toiminguga kaasneb üks eripära. Selline, mida ilmselgelt võib võrrelda kilplase tööga ja mille tulemusena aetakse samu lehti taga homme ja ülehommegi. Sellepärast, et tuul lennutab lehed vahepeal kõnniteele tagasi ja järgmisel hommikul hakkab kõik otsast peale. Tööjopes kohusetundlik mees sammub, puhuri kütusepaak nagu seljakott koormaks, ning tuulutab lohviga lehti jalust.

Meenutan aastatetagust aega, kui puulehti pargis vaikselt rehaga kokku riisuti, kuhjadesse kanti ja autoga minema veeti. Nüüd on töökombed teised või kohustab leping aruka tegevuse ja nii aja kui kütuse kokkuhoiu asemel kahjustama jalutajate närve.

Aga lugege "Kilplasi", Eesti rahva ennemuistset lugu sellest, kuidas oma mõistliku meele ja targa ning terava aru poolest üle mitme maa kuulsad inimesed lõpuks aru kaotasid. "Eks kohta ju meiegi mõnikord tobusid või narre, kelle rumalust me imeks paneme. Kuid õigupoolest pole siin imestada midagi. Need tobud ja narrid on lihtsalt kilplaste lapselapselapsed ja lapselapselapselapselapsed, kes oma esiisade au ja kombeid hoiavad," lõpetab Kreutzwald oma pajatused.

Tundub, et neid järeltulijaid jätkub kauaks, kui meil ühte lihtsat tööd tulutult tehakse või ikka ja jälle sama asjaga otsast alustatakse. Ja mitte ainult langenud puulehti kokku kuhjates.