Tallinna võimukoalitsiooni ämmaemandaid oli kaks. Esiteks, Toompead kamandavad paremerakonnad, mis majanduskriisi lahendust otsides tõstsid vastuvaidlevad sotsiaaldemokraadid ühel hetkel valitsusest välja.
Toomas Alatalu: (Ette)mõtlemist peab olema
/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
7. november 2009, 10:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt oldi kindlad, et sellest midagi ei johtu, sest sotside senised liidrid Andres Tarand ja Ivari Padar olid valgete erakondade usku ja äraräägitavad.
Valitsuskoalitsiooni tõeline ja ainuke üllatusmees noorsots Jüri Pihl osutus aga teist masti meheks ja tema ripakile (õhku) jätmine mõjus kohe kurjakuulutavalt ehk tähendas igasuguse üllatuse võimalust. Nii läkski.
Üks võitja, kaks kaotajat
Euromallide järgi (teised tegid Eesti ja slaavi mallide järgi) tehtud sotside valimiskampaania Tallinnas võinuks olla senisest läbimõeldum ja jõulisem, ent kahte ekseurosaadikut ei kasutatud ja ärimeestel ei jagunud mõtlemist.
Samal ajal jõudsid ülerahastatud ”kallutamata” jõud kaks päeva enne valimisi üle kinnitada (kes raadios-teles ei kuulnud, sai sama asja ajalehtedest lugeda päev enne valimisi), et Reiljani Villu järjekordne kohtuotsus tuleb kolmapäeval.
Nii oligi kokkuvõttes kohalikel valimistel üks kindel võitja - Keskerakond ja kaks kaotajat - sotsid ja Rahvaliit. Kahe ülejäänud erakonna, uurimisorganite silmis sünnist saati immuunsete oravate ja IRL-laste valimistulemused sensatsiooni ei pakkunud, ehkki oravate väikesed võidud on muude riikidega võrreldes rabavad. (Mujal on valitsus majanduskriisi ajal kindel kaotaja!)
Sotsid jäid kaotajaks selles mõttes, et loogiline samm sai neil olla tõesti koalitsiooniminek Tallinnas, kuid seda parematel tingimustel, tunduvalt suurema häälte- ja kohtadearvuga. Kuna linnavõimu teiseks ämmaemandaks olnud rahvas ehk valijad vajalikku toetust sotsidele ei andnud, jäi üle liituda kehvematel tingimustel.
Kui nüüd pakkuda, et võinuks minemata jätta, tasub pilgud pöörata Rahvaliiduga toimuvale. Poliitilisel suurmänguril Edgar Savisaarel on haaret iga viimasegi nimeka luuseri järele ja veel enne kui valged erakonnad jõudsid ära jagada, millega nad vasaktiival hakkama said, oli Keskerakond teinud liitumisettepanekud rahvaliitlastele ja kunagise kolossi murenemine läks lahti.
Kuna valimistulemused kinnitasid, et paremjõududel pole pikka aega asja Tallinna linnavõimu juurde, tegi sotside juhatus otsuse liituda Savisaarega, et erakonda elus ja pildil hoida.
Tõdegem: see otsus pole sugugi üksnes Savisaarele kasulik. Piisab, kui lugeda, mida venelased esimese hooga siseminister Pihlist kirjutavad. Teiseks, ei maksa unustada, et riigikogu valimisteni jääb kõigest 13,5 kuud.
Panus sotsidele
Kui ülalviidatud loogika – valitsus kaotab kriisiajal – ei töötanud Eestis kohalikel valimistel, võib ta ikkagi hakata tööle riigikogu valimistel.
Järgmisel aastal umbes samal ajal on selgus käes ja kui valgete seis on kehv, algab taas panustamine sotsidele. Seda perspektiivi arvestades on sotsidel suhteliselt kerge olla Tallinna võimukoalitsioonis vähemalt aasta, et siis otsustada, kas jätkata koalitsiooni Keskerakonnaga või eristuda tollest.
Võimalusi tüli norida ja ettekäändeid leida on palju. Üks huvitavaim neist on Tallinna volikogu suurus. Tegelikult on Eesti kriisi sattunud riikidest ainuke, kus suurendati võimulolijate arvu. Kui mujal seda kärbiti ja paljud ametipostid jäeti täitmata raha kokkuhoidmiseks, samuti alandati palku, siis Tallinn sai Toompea parempoolse koalitsiooni algatusel juurde 16 volinikukohta + abid, sekretärid ja muu sinna juurde kuuluv. Laristamine missugune!
Mõistagi pole juhus, et uhiuus Tallinna võimuleping lubab volikogu liikmete arvu vähendamist koguni 51ni, ent kahtlen sügavalt, et see saab teoks, sest Savisaar teab seda numbrit kasutusele võttes hästi, et otsuse peab ju tegema riigikogu, mitte tema. Aga see on üks kohtadest, kus tõde taga ajada.
Tallinna mängude foonil mõjus sümpaatselt teade Pärnu volikogu esimehe palga tunduvast kärpimisest. Nagu on tippametnikega tehtud Lätis ja Leedus. Eestis asendab sama ringmäng, mis algas oktoobris 2008 vippide palkade kärpimise eelnõu esitamisega. Märtsis 2009 andis president Toomas Hendrik Ilves teada, et on nõus oma palga kärpimisega juhul, kui riigikogulased seda teevad.
Septembris laiutasid juba kõik asjaosalised käsi: keegi ei taha esimene olla. Ehk mõtleb Pärnu rahvas ümber ja saadab Toomas Kivimägi hoopis Tallinna tööle. Tema teeb ega targuta.