Raja Õnnik: Heategevus on vahend millegi muutmiseks või saavutamiseks, mitte eraldi eesmärk või tulemus.

Foto: Andres G. Adamson

Homme on 69 riigis põhjust tähistada 90 aasta möödumist päevast, mil ajakirjanik Marian de Foresti algatusel loodi Ameerika Ühendriikides poliitiliselt ja usuliselt sõltumatu juhtivatel ametikohtadel naiste organisatsioon. Maailma 1200 klubist neli tegutsevad Eestis ja 33 000 liikmest kaduvväike arv ehk 80 esindavad Eestit, kuhu Zonta liikumine jõudis riigi taasiseseisvumise järel 1991. aastal Soome kaudu.

Ühiskonnas naise rolli väärtustava rahvusvahelise heategevusorganisatsiooni nimi Zonta ja sümbollill kollane roos pärinevad indiaani kultuurist, kus sõna “zontha” tähendab õiglust ja usaldusväärsust.

Eestis on loodud Zonta klubid Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Pärnus. Pärnu Zonta klubi üheksas president on jurist Raja Õnnik, kes kannab edasi neid tegevuse põhimõtteid, millele pandi alus esimese presidendi, tollal laste varjupaiga Oliver juhataja Ülle Pikma ajal.

Täna, isadepäeva künnisel kogunevad kohaliku klubi kunagised ja praegused liikmed restorani Edelweiss pidulikule lõunale, kus naisliikumisest Pärnus räägib linnakodaniku maja perenaine Hilja Treuberg ning jutud jõuavad meestenigi, kellele kui mõttekaaslastele tuginedes saavad naised olla tegusad ja pühendada ennast heategevusele.

Raja, minu meelest on nii, et kohe, kui juttu tuleb naistest ja nende klubilisest tegevusest, arvatakse: eks see üks padjaklubi ole. Mida sellise arvamuse kummutamiseks öelda, kui räägime 16 aastat tagasi Pärnus ja 90 aastat tagasi Ameerikas loodud Zonta Internationalist?

Ilmselt padjaklubiks teda väga paljud ei pea, aga kui räägime, et naisklubi, tekib küll hästi paljudel arvamus, et tegu on mingisuguse feministliku liikumisega. Kindlasti ei saa eitada Zonta liikumise feministlikku poolt, sest igal juhul seisab ta naiste võrdõiguslikkuse eest. Aga Zonta aastakümneid püsinud peaeesmärk – naise rolli väärtustamine ühiskonnas jääb tavapärasest naisõiguslusest veidi kaugemale.

16aastase tegevuse tulemusena oleme saavutanud siiski sellise tuntuse, et  Zontast rääkides ei pea enam rõhutama, et see on midagi Rotary-taolist. Praegu meid juba tuntakse ja võetakse tõsiselt ega peeta padjaklubiks.

Aga ikkagi see karmis meeste maailmas peljatud sõna “feminism” ehk naistele meestega võrdsete õiguste taotlemine? Patriarhaalne ehk isaõiguslik suhtumine jätab naistele pigem köögi, lapsed ja koduseinad.

Feminism jah, aga mitte selle sõna otseses tähenduses, see ei ole eesmärk. Ühtpidi oleme osa naisliikumisest, meie ülesannete hulgas on võrdsuse tagamine sotsiaalsetes, poliitilistes, töistes ja muudes valdkondades.

Aga võrdõiguslikkus, veel täpsemalt ebavõrdsuse vähendamine ei ole eesmärk omaette. Me soovime väärtustada naise rolli ema, abikaasa, teadlase, töölise, ametnikuna. Preemiate ja stipendiumidega tunnustame neid, kes juba on midagi saavutanud. Projektide raames toetame naisi, et aidata neil elada inimväärset ja väärtustatud elu.

Ühelt poolt on tegemist kodanikuühskonna hea näitega, teisalt on öeldud, et Zonta kaudu jõudis heategevuskultuur Pärnusse. Kui lai on aga selle 90aastase “daami” rahvusvaheline haare?

Ulatuslik. 1923. aastast hakkas organisatsioon tõsisemalt eraldama raha naiste toetamiseks kõikjal maailmas, heategevusele on kulunud üheksa miljardit Ameerika dollarit ja konkreetsete projektide kaudu on abi antud üle kahele miljonile naisele. Zontal on paika pandud prioriteedid, loodud vastavad fondid, millesse kogutud rahaga saabki tegutseda rahvusvaheliselt. Näiteks turvaliste linnade projekt Guatemalas, emadelt lastele HI-viiruse kandumise ennetamise projekt Rwandas, sünnitustüsistuste vähendamine Libeerias, tüdrukute ja noorte naiste hariduse toetamine Boliivias, naistevastasest psüühilisest vägivallast jagusaamine Egiptuses.

Sellised projektid eeldavad koostööd ülejäänud organisatsioonidega.

Zonta teeb koostööd paljude organisatsioonidega, paljuski Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vastavate organite kaudu kui ÜRO nõuandev liige, samuti nagu Euroopa Nõukogu nõuandev liige. Statistika on karm, sest vägivald ja inimkaubandus maailmas on naise nägu. Väidetavalt on 70 protsenti 1,3 miljardist vaesest naised, kaks kolmandikku kirjaoskamatutest on naised, igal aastal müüakse või ostetakse neli miljonit naist ja tütarlast, 60 miljonit naist on vägivaldselt kadunud, 7000 naist ja tütarlast nakatatakse päevas HIVi.  

Need arvud, kuigi statistilised, viitavad kultuuriruumide erinevusele ja mõistus tõrgub neid vastu võtmast. Kuid Zonta annab välja stipendiumegi, väärtustab tegusaid naisi ja on selleks loonud fondid, kuhu muu hulgas jõuavad Pärnu zontade liikmemaksust kroonid, vabandust, dollarid.

Regulaarsete stipendiumidega toetatakse mingis valdkonnas tegutsevaid tublisid naisi, aidatakse neid, et nad saaksid oma annet või vajadusi arendada. Näiteks Amalia Earharti stipendiumifondist toetab Zonta naiste kraadiõpet aeronautika, kosmosetehnoloogia ja inseneriteaduse alal.

Jane Klausmani fond annab stipendiume ärijuhtimist õppivatele naisüliõpilastele ning fond “Noored naised avalikus halduses” tunnustab ühiskondlikult aktiivseid keskkooliõpilasi, need on nii rahvusvahelised kui piirkondlikud stipendiumid ja on jõudnud Eestissegi.

Neid fonde on kogu maailmas palju ja erinevaid, eesmärk ei ole vaid õlekõrre andmine, vaid aitamine, et stipendiaat saaks edasi minna oma tegevusega.

Lugejal kripeldab kindlasti huulil küsimus, Pärnu Postimehe lugejatel eriti, et meil on muresid kuhjaga ja abivajajaid kui palju, miks peame muretsema Boliivia või Libeeria naiste pärast, kellel elust on teistsugused arusaamad?

Siin tuleb näha laiemat kõlapinda. Ei ole varianti, et meie oleme siin ja nemad seal. Me elame ühes maailmas ja see ei tundugi enam nii suur, varem või hiljem võivad praegused probleemid kaugena tunduvates riikides mõjutada meidki.

Ikka on kombeks, et tugevamad või jõuakamad aitavad nõrgemaid, viletsamas olukorras olijaid. Meenutagem kas või 2005. aasta jaanuaritormi tagajärgedest jagusaamiseks Pärnusse kogunenud Zonta Internationali 20. piirkonna - Eesti ja Soome juhatuse otsust eraldada 6700 eurot ehk ligi 100 000 krooni, toetades nii Pärnu klubi tegevust üksi lapsi kasvatavate emade ja üksikute eakate naiste abistamisel.

Klubi liikmemaksule sai eespool vihjatud nagu sellele, et Eesti ja Soome moodustavad  ühe Zonta Internationali piirkondadest. Selgitage lühidalt organisatsiooni ülesehitust.

Igal organisatsioonil, Zontalgi, on oma juriidilised piirid. Kohapealsed klubid on registreeritud mittetulundusühingutena, mis ei tegutse omatahtsi, et käime koos ja meil on lõbus ja tore, vaid me järgime rahvusvahelisest Zonta struktuurist tulenevat reeglistikku. Piirkonnad jagunevad alapiirkondadeks, meie kuulume Soomega samasse piirkonda ja moodustame Eestis kuuenda alapiirkonna, kus on neli klubi. Meie keskorgan on ikkagi Ameerikas Chicagos ja see reguleerib organisatsiooni tööd. Liikmemaks, mida igal aastal tasume, läheb struktuuri ülalpidamiseks, stipendiumifondidesse ja projektide toetuseks.

Soomega samasse piirkonda arvamine on loogiline, Zonta tegevus jõudis just sealtkaudu Eestisse. Pärnumaalastele nii tuttav naine nagu Mercedes Merimaa tõi selle klubilise tegevuse Tartust Pärnu ja Maarja kodu asutaja Hiie Martinson kutsus siitlinna naised Zontasse.

Eesti on natuke väike omaette olemiseks, seepärast olemegi Soomega seotud. Lõunanaabrid Lätis moodustavad 21. piirkonna Rootsiga. Nelja Eesti klubi 20. piirkonnas esindab valitav alapiirkonna direktor, praegu Heli Kuulmann Tallinna klubist. Maire Nigul Pärnu klubist on alapiirkonna direktori asetäitja. Järgmisest aastast asub ta alapiirkonna direktori kohale. Pärnust on varem olnud alapiirkonna direktor Jana Trink. Valitavad ametikohad nii piirkonnas, alapiirkonnas kui klubisiseselt täidetakse iga kahe aasta tagant.

Räägime neist 80 naisest, kes kuuluvad Tallinna, Tartu, Viljandi ja Pärnu zontade hulka. Missuguste kohalike projektidega nad tegelevad, millist ühist vankrit veavad?

Igal klubil on oma kohalikud projektid. Pärnu klubi jätkusuutlikest projektidest, mida me ise toimetame ja veame, nimetan eelkõige „Andekat last”, heategevusprojekti, mis järjepidevalt on kestnud 2000. aastast, ja selle stipendiumidega toetame huvihariduse omandamisel majanduslikus kitsikuses suurperede või ühe vanema kasvatada jäänud tublisid ja andekaid lapsi. Stipendiumid ja tunnustuskirjad anname üle igal kevadel avalikul kontserdil.  

Tänavu viimast, viiendat korda toimus Pärnu klubi nime all aasta terviseedendaja valimine ja tunnustamine, ankeetküsitlusele tuginedes oli selleks orienteerumisklubi West liige Ilme Palu. Tulevast aastast hakkame seda tiitlit välja andma koostöös Pärnu linnavalitsusega.

Laiahaardeline töökava on 2005. aastal ellu kutsutud  “Väärikas vananemine”, mille raames valime nii Pärnumaa terviseedendaja kui korraldame naise tervisele ja tervislike eluviiside levitamisele suunatud projekti “Tervis algab täna” raames tervisekonverentse.   

Eesmärk on tervise väärtustamine, valupunktidele tähelepanu juhtimine, et muuta ka ühiskonna suhtumist.

Pärnu klubist on 1990. aastatel alguse saanud selline ettevõtmine nagu sünnitusmajas beebipakkide kinkimine. Minule meeldibki see, et paljude asjade kohta ei saa enam öelda: Zonta teeb seda. Praegu võib-olla paljud ei mäletagi seda beebipakkide asja, sest mõte on laienenud, edasi läinud. Samamoodi on terviseedendajaga: tõstatame probleemi, alustame sellega, algatus läheb edasi. Anname hea meelega oma häid mõtteid teistele.

Vaadates Pärnus terviseedenduse või laste toetamisega seotud üritusi, jääb  

mitmelgi puhul tunne, et keegi on nagu heas mõttes meie ukse taga kuulamas käinud. Vahel mõtleme tegevuse välja, kuid varsti hakkab mõni samade eesmärkidega organisatsioon samalaadset või -nimelist asja ellu viima. Tegelikult on hea meel, et mõtleme paljude kaaslinlastega ühes suunas ja head ideed lähevad laiemale pinnale.

Ja need teised linnad ja nende ettevõtmised?

Tartu klubi annab igal aastal õpetajate päeval välja stipendiumi, millega tunnustatakse Tartu linnas või maakonnas oma tööle pühendunud naisõpetajat. Vastav Zonta fond on loodud Tartu kultuurkapitali juurde, tänavu kandideeris 10 000kroonisele stipendiumile 15 taotlejat.

Viljandi klubi annab igal aastal stipendiumi paljulapselisest perest pärit või vanemateta jäänud tudengile, kes õpib riiklikus õppeasutuses ja jõuab õppetöös hästi edasi. Tänavu oli neil stipendium 10 000 krooni.

Tallinna klubi väärtustab naisõppejõudude teaduslikke uuringuid, toetab naiste doktoriõpet eelkõige Eesti kõrgkoolides. Põhitähtis on see, et nimetatud stipendiumidega toetatakse stipendiaate nii, et nad suudavad ise edasi minna, toetatakse nende arengut.

Pealinna klubi ettevõtmine on koostöös ravimifirmaga heategevuse kaudu Paunküla hooldekodule lifti muretsemiseks raha, ligi kahe miljoni krooni kogumine. 

Projektide tarvis, stipendiumide väljaandmiseks ei kühvelda klubid kusagilt raha kokku, vaid liikmed teenivad seda oma väikeste valgete kätega midagi meisterdades, valmistades, panustades ja kaasates üldsust heategevusse.

Mõeldes Zontast, võib öelda, et see on mõttelaad – olla valmis isetult andma nii aega kui raha. See tähendab, et me ei nõua tänu tehtava eest, aga andmine teeb igaühest parema inimese kodus, tööl, ühiskonnas.

Me räägime siin jah, et tuleme kokku, on tore klubi, jagame raha projektidesse. Aga meil on kinnine klubi, liikmeid võtame vastu soovituste ja kandidaadiajaga. Eesmärk on, et klubiga ühineksid tegusad ja selles valdkonnas aktiivselt kaasa lüüa tahtvad naised.

Iga kuu on üldkoosolek, aga kui on mingi projekti elluviimine, siis kahtlemata tuleb pingutada pere, kodu ja töö kõrvalt selle konkreetse Zonta projekti heaks. Meie klubisse kuulumise eeldus ei ole rahakoti paksus, vaid ikka hinge ja tahtmise suurus. Paljud liikmetest tegutsevad igapäevases töös lastega, hariduse ja kultuuri valdkonnas, kus üldjuhul ei ole suured sissetulekud. Meie klubi liikmed oma ettevõtetest raha heategevusse  paigutada ei saa, nii et me tõesti peame oma väikeste valgete kätega vajaliku raha kuidagi kokku koguma. Ürituste tegemiseks oleme abi küsinud vastavatest projektidest, aga stipendiumide ja muude toetuste andmiseks on klubil tarvis oma raha. Oleme abi saanud oma Soome õdedelt, samuti korraldame kõikvõimalikke loteriisid, müüke, heategevuskontserte. Näiteks on meie klubi  naised aastaid küpsetanud jõuludeks piparkooke ja neist kaunistatud maju vorminud. See on meie oma töö ja tegevus, aja panustame. Nii et tuleb ise kogu aeg välja mõelda, mida teha, kas või lumehelbekesi heegeldada või Zonta roosi kujulisi kollaseid küünlaid vormida.

Mida annab Zonta klubis olemine? Kuigi nagu mainisite, liikmeid nii-öelda tänavalt te oma seltskonda ei võta, reglement on selline.

Peale ühis- ja heategevuse laiendab klubis olemine silmaringi. Uudiseid lugedes tekib tihtipeale küsimus: kus sellised inimesed elavad - mina neid küll ei tunne. Ükskõik, kas hea või halva alatooniga “sellised”.

Aga tänu Zontale oleme kokku puutunud inimestega, kelle eeskuju väärib järgmist ja senine tegevus tunnustamist. Ühed sellised on meie terviseedendajad, kelle eestvedamisel on väga paljud hakanud oma tervist väärtustama.

Projektis “Andekas laps” oleme näinud nii palju andekaid ja äärmiselt sihikindlaid noori inimesi, kes õpivad hästi ja on aktiivsed, vaatamata pere kasinatele majanduslikele võimalustele. On hea meel, kui saame mõndagi neist kas või natukene ande arendamisel aidata.

Kodustelegi tuleb kiidusõnu öelda nende mõistva suhtumise eest avalikku tegevusse, mis nõuab aega ja pühendumist.

Kodused on sellega arvestanud, et naised-emad jooksevad mõnikord hullunult oma projektidega ringi. Aga kui on meeste abi vaja, aitavad nad meid aktiivelt. Olgu või kiiresti tarvis midagi transportida, kusagilt tuua või tõsta, kui appi tulevad nii mehed kui lapsed. Pereliikmed on ühte- ja teistpidi klubi tegevusse haaratud. Arvan, et see on ainult positiivne, kui lapsed näevad, et ema tegeleb heategevusega. Meiega Zonta üritustel osaledes näevad nad maast-madalast, mis on heategevus ja et nende ümber on teistsuguseid inimesi, kes vajavad abi ja keda on vaja aidata. Selline mõistmine jõuab nende ellu varakult, muudab tolerantsemaks ja loodetavasti tekitab neiski aitamise ning ümbritseva paremaks muutmise soovi.

Kui ma vaatan Pärnu zontade nimekirja, siis selles on ainuüksi kolm Pärnu aasta naist, ülejäänud tunnustatutest ja tuntutest rääkimata?

Jah, need kolm Pärnu aasta naist on Jana Trink, Piia Karro ja Ene Tohv. Aga meie hulgas on  Euroopa ärinaiste assotsiatsiooni ettevõtliku naise auhinna pälvinud Piret Hallik-Sass. Klubisse kuuluvad 21 naist, kes kõik väärivad tunnustust. Need on kohusetundlikud, väga iseseisvad ja suurte võimetega hakkajad naised, kes genereerivad meeletult ideid, on tulvil energiat ning kellel on suur süda, millega märgata ühiskonna valupunkte ja panna ulatama abikäsi.