Supiköögi lõhnades hõljuvad halastus ja mõistmine

Värskekapsasupp, kõrvale leib või sai läheb ludinal. Lisaks antakse veel kuuma teed. "Saavad vähemalt kõhu soojaks," ütleb kokk Klara, kes lapsena Leningradi blokaadi üle elanud ja teab, mis tühi kõht tähendab. Foto: Urmas Luik

Pärnu supiköök, mille asutas Raissa Juhans-Murumets (70), on nüüdsest teada Euroopa Parlamendiski: tänavu esimest korda välja antav Euroopa Kodaniku auhind tunnustab eaka naise 18 aastat kestnud hoolt vaesemate inimeste eest.

Raissa sai auhinna kätte reedel Endla teatris Pärnu Postimehe ja Euroopa Parlamendi Eesti infobüroo korraldatud Pärnumaa arvamusliidrite lõunal.  

Külla "palgapäeval"

Suur-Posti 16 hoovipoolne sissepääs sildiga "Raja juures" avaneb ja sulgub. Enamik sisenejaist on karvase väljanägemisega, aga siledaidki jagub. Käesolev nädal pole supiköögis tavaline, vaid "palgapäeva" nädal, kui abiraha saanud töötutel on tähtsamatki teha kui suppi söömas käia. Raja juures lõhnadega inimesi ei teenindata. Kui raha läbi, on taas 88 või 100 külastajat päevas.

Perenaine Raissa Juhans-Murumets muigab delikaatselt, kui väikses punutud pardikujulises korvis vähest arvu söögitalonge näitab. Köögipersonalile tuttav lugu. "Palgapäevadel" vaaritatakse söökigi vähem, sest see jääks seisma. Teisipäeval pakuti värskekapsasuppi ja teed, kõrvale leiba-saia. Muidu on ka magustoit.

Kui hommikul käivad pensionärid, kes kaheksakroonist sööki lausa õnnistuseks peavad, siis lõuna ajal tulevad töötud talongidega. Köögitädi Natalja Burkland (79) toob korraga kahele mehele taldrikud lauale. Kapsasupp kaob kõhtu nagu niuhti, soe tee külma ilmaga pealerüüpamiseks paneb ohkama. Väikest kasvu pisut mõmiseva jutuga mees mõnuleb nii, et jääb laua otsas tukkuma ja köögitädi tuleb teda varrukast sikutama. Unine ei taha aga tõusta. Lõpuks venib mees püsti, pusib uskumatult kaua jopeluku kallal. Ju ei taha kuidagi ära minna: kena soe tuba, täis kõht pealekauba.

Köögis peseb Marika Aleksandrova (50) nõusid, kokk Klara Ivanova (80) vaatab ukse vahelt sööjaid. Klara on ametis kella kuuest hommikul, tund hiljem tulid Natalja ja Marika.

"Pensionärid jõuavad kella kümnest," selgitavad nii kokk kui perenaine Raissa. Köögis on kaks vahetust, koos kartulikoorijaga töötab siin üldse seitse inimest.

"Klara on võitluskaaslane, ühes minuga algusest," paneb Raissa Klarale käe õlale. 50 aastat Estonia sanatooriumis peakoka ametit pidanud Klara on lapsena üle elanud Leningradi blokaadi ja teab, mis tähendab, kui pole tükikest leibagi. Ta pilk sööjaile on kurb ja rõõmus ühtaegu: "Saavad vähemalt kõhu soojaks."  

Voodivarustus naiste varjupaigale

Raissale on päev tihe: vastavatud naiste varjupaiga juhatuse liikmed vajavad kaheksale voodile pesu ja akendele kardinaid.

"Teame ju Raissat," tunnustab Helga Mitt, lapates Margo Orupõllu ja Marika Põldmega Rootsi humanitaarabisaadetist sama maja kaupluses, mis köögi ülalpidamiseks rõivaste müügiga lisaraha teenib. Pärnu linn toetab aastas kööki 51 000 krooniga.

Samal ajal tulevad kauplusse ostjadki ja üks neist, Maie Ves-selov, saab 50kroonise kampsuni omanikuks. "Puhta muidu," märgib ta rõõmsalt peegli ees keerutades.

Varjupaiga eest hoolitsejad sätivad end kahe pesukastiga minekule ja tuletavad meelde: "Raissa, õmblusmasina järele tuleme ka!" Masin viiakse selleks, et koduvägivalla eest põgenenud ja õmmelda oskajad leiaksid tegevust.

Kaupluse sissetulek pole Raissa arvates kiita, sest uut kaupa Rootsist tuleb MTÜ Ärkamisele, mille nime all supiköök tegutseb, kord aastas. "Sel aastal pole me kaupa saanud, varsti peaks tulema," räägib ta. "Mõnikord on kassa 270, siis 300, harva 700 krooni. Vahel jälle 99 krooni. Aga kaup on korralik."

Unistab eakate majast Pärnus

Kui Raissa teada sai, et MTÜ Aktiviseerimiskeskus Tulevik kavatseb kunagi oma söökla rajada, mis osa töötuist tema söögisaalist viiks, hakkas salajas hoitud unistus hoogsamalt juuri ajama. Oma valdustes liikudes mõtleb ta tulevikule.

"Pärnus tuleks avada eakate maja. Siinsamas Suur-Postis ruumi jätkuks. Kunagi nägin sellist Oskarshamnis: köögi ja söögitoa kõrval on olemas filmituba, tegutsevad juuksur ja arst. Ja Mari, Liisi või Juhan võivad siin küpsetada, sünnipäeva pidada."

Raissa julgeb loota Euroopa Liidu rahalisele toetusele. "Pärnu vajab sellist maja," kinnitab ta. "Kui mulle reedel auhinda üle antakse, tahan selle mõtte välja öelda."

Raissa söögisaalis on kunstnik Meeli Paldroki maal temast 35aastasena. Naisele meeldib taiest vaadata: talle on selga maalitud Vene keisrinna Jelizaveta Fjodo-rovna Romanova rõivad. "Minu jaoks sümboolne," ütleb ta.

Raissa on passi järgi venelane, sündinud Peterburis. Kui avalikuks tuli tõde Romanovitega juhtunust, jahmus ta: "Mis võim see on, kes tapab lapsi?"

Vestluskaaslane võtab sahtlist fotod, ühel neist Romanovite perekond. "Ta oleks võinud enda ja pere päästa ning ära sõita. Aga tahtis jääda kodumaale," osutab Raissa  Nikolai II-le. "Keisrinna Jelizaveta avas vaestele supiköögi,  kus olid ka arsti vastuvõtt ja töötoad poistele-tüdrukutele. Sellest lugenud, küsisin endalt: "Miks mina ei või?" Võisingi. Kuid rahaliselt oli mul palju raskem kui keisrinnal."

Algusaastail paiknes köök Rahu sanatooriumis, kuhu Pärnu ettevõtjad tõid nii nõusid kui köögivarustust. "Küll leidus toredaid ja abivalmis inimesi," ohkab naine.

Köök pole praegugi kiita: ühel gaasipliitidest töötab neljast plaadist vaid kaks, köögis leidub veel alumiiniumnõusid. "Kõik tuleks muuta nüüdisaegsemaks," tõdeb ta.

Raissa headuse juured peituvad ta enda keerulises elus, kus ta kogenud, et lähedastest inimestest tähtsamat pole. Sõjakeerises suri ta väikevend, vanaema hukkus Leningradi blokaadis. Sõjaväelasest isa polk paiknes Haapsalus, kus tüdruk koolis käia ei saanudki: tal avastati tuberkuloos. Tuli vahetada kliimat ja nii omandas Raissa hariduse isa kodumaal Ukrainas.

Laborandi elukutse käes, tuli ta tagasi Haapsallu, sai haiglas tööd ja abiellus endast 35 aastat vanema kirurgi Arnolds Juhansiga, kellega tal on poeg Arnolds, kes töötab Kaitseliidu Läänemaa maleva pealikuna.

Raissa nostalgitseb: "Olin mehega väga õnnelik, vanusevahe ei mänginud mingit rolli, kuna ta oli äärmiselt intelligentne ja haritud. Pärast mehe kaotust abiellusin uuesti ja see oli viga. Aga me jäime sõpradeks ja ma ei lahkunud Pärnust."

Mullu 70aastaseks saanud Murumets on tulvil teotahet. Silmade särades käib ta oma valdustes, vestleb mahedal rahulikul toonil.

Supiköögist jäi talle väheks ja nii moodustas ta lasteringi Oleme Eestimaa Lapsed, kus osaleb 16 last peredest, kus üks vanemaist või kumbki ei ole eesti rahvusest.

"Nad ju laulavad "Happy Birthday to You", söövad hamburgerit ja võivad arvata, et see ongi Eesti toit," naerab Raissa.

Väärika vestluskaaslase  jutust kumab läbi naljasoon, mis kogu vestluse eriliseks muudab. Raissa ise on üleni üks eriline inimene, kelle pühendumus on jäägitu  ja imetlusväärne.