/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
Berliini müür oma täielikult suletud kujul, nagu me seda tunneme, rajati üks aasta ja üks päev enne seda, kui mina sündisin. Niisiis võib öelda, et olen Berliini müüri eakaaslane, ent õnneks väsis tema minust varem. Nägin Berliini müüri ehk tema jäänuseid Brandenburgi värava juures esimest korda ihusilmaga alles siis, kui teda tegelikult enam ei olnud ja Saksamaa oli ammu taasühendatud.
Markeerin kolm asja Berliini müüriga seoses. Esiteks, Berliini müür on kahtlemata külma sõja ja raudse eesriide kõige ehedam sümbol. Samal ajal oli ta oma linnaruumi läbivas lõhestavuses hoopis teistsugune, kui see raudne eesriie, mis Läänemere läbi lõikas ja meid vabast maailmast eraldas või mis ei lubanud meil külastada Eesti rannikuala piiritsoone.
Berliini müüri traagika hoomamiseks tuleb ette kujutada Tallinna vanalinna nõnda, et Viru värav ja Toompea on ühes tsoonis, aga Raekoja plats ja Oleviste kirik on juba teises tsoonis ning sinna me ei pääse.
Teiseks, Berliini müüri langemine ja Saksamaa taasühinemine olid midagi, mis Eesti üleminekuprotsesse väga selgelt julgustas. Saksamaa ühinemises nähti Teise maailmasõja pärandi kustutamist ja sammu, millele oli oodata loogilist järge. Sellise järjena nägime meie eeskätt Balti riikide iseseisvuse taastamist. Kui Berliini müür oli maha võetud, tuli järgmise sammuna asuda juba Molotovi-Ribbentropi paktiga määratletud rajajoonte mahavõtmisele.
Kolmandaks, Berliini müür langes kiiremini, kui me seda uskusime. Nn üleminekuprotsessi aeg voolas kiirelt. Erinevalt praegustest unistustest, mis täituvad oodatust aeglasemalt, täitusid meie toonased unistused kiiremini, kui oodata julgesime. Sel ajal oli enam entusiasmi ja uute eesmärkide püstitamise valmidust. Eesti puhul tähendas see kiiret suunavõtmist riikliku iseseisvuse taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel ja siit edasi juba otsustavat liikumist Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse suunas.
Ei saa jätta märkimata, et Saksamaale ei olnud Berliini müüri langemine üksnes pidu, vaid sellele järgnes üsna raske ülemineku- ja Ida-Saksamaa taasintegreerimise protsess. Paljuski hakkas see õige varakult osutama nende reformiprotsesside keerukusele, millega Eesti juba mõne aasta pärast silmitsi seisis.
Omaette küsimus on see, mis olid kõige jõulisemad üleminekuprotsessi sündmused Saksamaale ja näiteks Eestile. Üldistavalt öeldes olid Berliini müüri lammutamine ja Eesti laulev revolutsioon ühe ja sama protsessi osad. Neil oli julgustav toime teineteisele, ehkki mastaabierinevusest Saksamaa ja Eesti vahel ei saa mööda minna. See lubab väita, et Berliini müüri langemine mõjutas meid rohkem kui meie Berliini müüri lammutamist, aga lõppkokkuvõttes tegid ju rahvad seda, mida Nõukogude Liidu kiire lagunemisega avanenud olukord võimaldas.
Mälu sisaldab meil ilmselt väga sarnaseid emotsioone, aga need on seotud eri sündmustega.
Kui püüan oma emotsionaalses mälus korda luua, eristuvad pigem kõrgpunktidena 1988. aasta kevad ja suvi (nn uus ärkamisaeg, laulev revolutsioon) ja riikliku iseseisvuse taastamise algus, mis järgnes 1991. aasta ebaõnnestunud augustiputšile Moskvas. 1989. aastat, mis sakslaste jaoks oli haripunkt, näeksin mina eestlase silmadega vaadates pigem vaheetapina.
Selle vaheetapi sisepoliitiliselt kõige olulisem protsess oli minu meelest kodanike komiteede liikumine ehk õigusjärgsete Eesti kodanike registreerimine eesmärgiga taastada Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. Kõige efektsem sündmus Balti riikide jaoks oli Balti kett. Ja selle vaheetapi välispoliitiliselt kõige olulisem sündmus oli Berliini müüri langemine ja Saksamaa taasühinemise algus.
Siirdume tänapäeva. Toonane entusiasmi aeg on nüüd asendunud pigem tagasilöökidega demokraatia ja vabaduse teel. Eelmisel aastal avaldas Edward Lucas raamatu “Uus külm sõda”, mis kohe eesti keelde tõlgiti. Teine sama pealkirjaga raamat on Mark McKinnoni sulest.
Kui õhus on küsimus külma sõja tagasitulekust, võib ju küsida: kui külm sõda on tagasi, kas tulevad tagasi ka raudne eesriie ja Berliini müür? Usun, et küsimust niiviisi püstitades oleme asja absurdini viinud. Berliini müür ei tule kunagi tagasi ja raudset eesriiet pole võimalik võrreldaval kujul rakendada juba kas või uue infokeskkonna tõttu.
Aga see ei tähenda, et külma sõja hingus või mõni selle element ei ole tagasi. Ukraina teadlane Georgi Potšeptsov viitab sellele oma värskes raamatus “Uus külm sõda ja infokonfliktid postsovetlikus ruumis”. Asi on selles, et uus külm sõda ei ole sellisena tajutav Läänes. Küll aga tajutakse Venemaa muutumist järjest autoritaarsemaks, järjest vähem demokraatlikuks ja järjest suuremate geopoliitiliste ambitsioonidega riigiks väga terava ohutundega Venemaa lähimas naabruses, sealhulgas Eestis.
Potšeptsov märgib, et uue külma sõja teravik on suunatud nendele Venemaa naaberriikidele, kes on valinud lääneliku orientatsiooni ja püüavad Venemaa mõjusfäärist vabaneda.
Georgia puhul kasvas infosõda eelmise aasta augustis otseseks sõjaliseks konfliktiks, mida Venemaa koostöösoovimatuse tõttu ei ole siiani lahendatud.
Oma dramaatilisuselt järgmisel kohal on gaasisõda Ukrainaga, mille tagajärjel paljud eurooplased tänavu talvel külmetasid. Venemaa süüdistas Ukrainat gaasivarguses.
Balti riikide ja suuresti Poola vastu on suunatud n-ö ajaloosõda. Rahvusvahelised organisatsioonid on astunud olulisi samme totalitaarse kommunismi kuritegude hukkamõistmiseks, nagu on rahvusvaheliselt hukka mõistetud natsismi kuriteod. Venemaa seevastu on kõigile sellistele algatustele väga raevukalt reageerinud. Võime ju öelda, et Venemaa ajalookäsitlus Eesti kohta on üdini vale, kuid kui kümnetele miljonitele inimestele sisendatakse igapäevase propagandaga, et oleme fašistid, sest me ei aktsepteerinud nõukogude okupatsiooni, kujundab see ometi reaalsust. Selline külma sõja müütidel põhinev reaalsus on väga ohtlik.
Balti riikide ja Poola ning teiselt poolt Lääne-Euroopa poliitikute ohutunnetus ja probleemide nägemine on seejuures erinevad. Tony Judt, üks tänapäeva suuremaid ajaloolasi, võtab selle oma hiljutises intervjuus raadiole Vaba Euroopa kokku tõdemusega, et Saksamaal ja Lääne-Euroopas nähakse Venemaad teisiti – mitte vahetu julgeolekuriski, vaid partnerina, kellega on vaja kokku leppida.
Euroopa Liidus ei ole ega saa olla vähemalt formaalselt müüre, mis eristaksid meid Ida-Euroopaks ja Lääne-Euroopaks. Seepärast loodan, et Euroopa riigid saavad, vaatamata ajaloolisele kogemusele ja sellest tulenevalt vaatenurkade erinevusele, kokku leppida põhilises.
Esiteks: moraali ja ajaloo aspekt. Totalitaarse kommunismi kuritegude hindamise ja teadvustamisega tuleb edasi minna ka juhul, kui tõde on kellelegi valus. Käsitlemist ootavate teemadena on üleval hinnangu andmine Molotovi-Ribbentropi paktile ja kolmekümnendate aastate Ukraina näljahädale ehk holodomorile. Venemaad tuleb kutsuda ajaloolist tõde tunnistama.
Teiseks: energiajulgeoleku aspekt. Pean väga oluliseks alternatiivsete gaasivarustuse võimaluste arendamist Euroopale. Euroopa otsene sõltuvus Gazpromist, mis omakorda on otsesõltuvuses Venemaa välispoliitikast, on Euroopa jaoks hukutav. Eriti oluliseks pean Nabucco torujuhtme rajamist, mis võimaldab gaasi Kaspia mere piirkonnast Venemaad läbimata Euroopasse tuua.
Kolmandaks: geopoliitiline aspekt. Viimastel päevadel on väga palju räägitud näiteks Türgi-Armeenia rapprochement’ist (vastastikune lähenemine – toim). See on kahtlemata tervitatav, kuid kaugemas vaates pole võimalik luua regioonis stabiilsust, arvestamata Aserbaidžaani huve seoses okupeeritud aladega Mägi-Karabahhis.
Mu oluline geopoliitiline märkus on see, et Euroopa Liit peab olema eriti hoolas suhetes Türgiga, sest Türgi lähenemine Euroopale suurendab meie julgeolekut, aga Türgi samastumine Venemaa Suur-Euraasia ideoloogiaga võib Euroopa sõltuvust ressursirikastest, kuid mittedemokraatlikest riikidest oluliselt suurendada.
Soovitustega on nii nagu ikka. Kõige raskem on probleemide puhul vastata küsimusele, mida me suudame teha. Kuid seda võimalust tuleb alati otsida. Berliini müüri langemine 20 aastat tagasi on tõestanud, et ajalugu võib suunda muuta palju kiiremini, kui me praegu oodata oskame.