Ülo Ennuste: Olulist rahandusvoliniku sügisprognoosis

Majandusmatemaatika professor Ülo Ennuste. Foto: Pärnu Postimees

Segavalt ebaoluline näikse kõigepealt see, nagu oleks Eesti majanduskasv 2011. aastal volinik Joaquin Almunia arvates edukam kui muudel liikmesriikidel. Siinkohal ei tohiks prognoosi lugejad unustada matemaatika trikke, mis seotud kasvutempoga: mida väiksem jagaja (madalam tase), seda kõrgem kasvutempo. Näiteks kui meie madala taseme puhul tähendab neli protsenti sisemajandustulu juurdekasvu ainult umbes pool tuhat krooni elaniku kohta kuus, siis üle lahe kõrge tasemega tähendaks neli protsenti soomlase kohta ligemale poolteist tuhat krooni juurdekasvu kuus. Kumb on siis edukam?

Mittepoliitiliselt oleks õigem teha kasvutempo võrdlemise arvutus kõigile liikmesriikidele euroliidu keskmise majandustaseme alusel, siis ei oleks Eesti mingi Balti särav täht.

Ebaoluline on selle prognoosi kontekstis meie 2011. aastal euroalale pääsemise küsimus, sest see on seal endiselt jäetud diplomaatiliselt täiesti ebamääraseks, kulli-kirja viskamise probleemiks. Tõenäosusteoreetiliselt on nii, et kui eelarvedefitsiidi kriteerium on kolm protsenti ja defitsiidi prognoos 2009 on Almunial samuti pandud kolme protsendi peale, on sellega diplomaatiliselt öeldud, et asi on noatera peal. Ja kuna järgmise aasta prognoos on pandud 3,2 protsenti, on vihjatud, kuhupoole liisk langeb. See on asjatundjatele ammu selge, sest küsitavusi on meil veel vähemalt kahe alamkriteeriumi täitmisega nagunii (hinnastabiilsus ja pikaajaline intress).

Väga oluline on see, et Almunia arvates kestab meil aasta lõpus järsk langus ja jätkub vähem järsult veel pool aastat, seega tuleb kümneid tuhandeid töötuid juurde. See on oluline, sest Eesti valitsus näib seda ikka veel mitte arvestavat.

Igal juhul langeb Almunia järgi meie hõive edasi veel tuleval aastal majanduspotentsiaali kaasa tõmmates ja aastaks 2011 saavutame euroliidus väga ”kõrge“ koha nii töötuse taseme kui hõive kumulatiivse languse suhtes. Seda on traagiliselt oluline praegu iga kärpe tegemisel ja iga laenuvõimaluse hülgamisel (näiteks riiklikud obligatsioonid) silmas pidada.

Tähtis on seegi, et Almunia arvates jääb Eesti korralikult teenindama oma suurt välisvõlga (2008 oli GDP ja GNI vahe 15 miljardit - tinglikult kõigi netovälislaenude teenindamine - ja see summa tõuseb prognoosi järgi veel, muutudes majanduse kiirele taastamisele järjest suuremaks takistuseks).

Soomel on netovälisvõlgnevus pea null, aga meil näib see olevat üle 100 protsendi SKPst. Almunia muidugi teab, kui suur see on, aga diplomaatiliselt on vait.

Kõige olulisem on see, et ilmselt juba 2010 toimub Euroopa Komisjoni selle prognoosi järgi Eestis intelligentne ja kompetentne majanduspoliitiline kannapööre: valitsuskulude osa sisemajandustulus tõuseb ligemale kümne protsendipunkti võrra kriisieelsega võrreldes. See on võimalik ainult kasumimaksu taastamise ja senisest tunduvalt progressiivsema tulumaksu kehtestamisega.

Seega leeveneb oluliselt meie igavene jama pensionide maksmise ja tervishoiu ning hariduse üleval pidamisega tsiviliseeritud moel. Ühesõnaga, Eesti astub tsiviliseeritud tulujaotusega euroliidu alale, kus juba on ees Sloveenia, Tšehhi, Poola. Kas koos euroga või ilma, pole oluline - Almunia arvates ilmselt. Peaasi, et majanduspoliitika oleks kogu liidus enam-vähem ratsionaalne ja tsiviliseeritud.