/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Kuigi viimaste päevade uudistevoolust võiks järeldada, et seagripiepideemia möllab juba Eestis, pole see kaugeltki nii. Paanitsemiseks põhjust pole ja hulgi näomaskide ostmine ei too samuti olulist tulemust. Ei maksaks üle reageerida ja minna kaasa suures osas kunstlikult tekitatud hirmudega.
Ometi tasub oma tervisekäitumise osas veidi tähelepanelikum olla, kuid seegi pole mingi eriline kriisitegevus, sest korralik inimene peseb ikka regulaarselt käsi ja katab aevastades või köhides suu taskurätiga.
Õigupoolest on suurim ohufaktor see, et viiruse – olgu see sea- või mõni teine gripp – saanud inimesed ei kipu haigusega koju jääma, käies tööl edasi ja aidates sellega viiruse levikule kaasa. Selline käitumine on inimlikult mõistetav, sest haigusega koju jäädes satub löögi alla pere eelarve ja kuu lõpus on palk märgatavalt väiksem, eriti kui arvestada raha, mis haiguse ajal ravimitele kulub.
Siinkohal tasuks tööandjatel töötajatele südamele panna, et haigusega jäädaks siiski koju, sest ühel hetkel võib tulemuseks olla see, et vähemalt pool töökätest puhkab haigevoodi tekil.
Kui teadlikumad inimesed üritavad end aktiivselt seagripi eest hoida, on riik ooteseisundis, plaanides vaktsiini alles siis tellida, kui asi juba hull. Sotsiaalministeeriumi niisugune suhtumine mõjub vastutustundetult.
Samal ajal kui elanikke kutsutakse üles haigust vältima selle ennetamisega, ministeerium konkreetseid samme ei astu. Soomlased juba saavad vaktsiini, aga seal on seagripp tõesti epideemia mõõtu kasvanud. Eestis, mis asub kohe Soome külje all, alles arutatakse vaktsiini vajalikkuse üle.
Nagu ülal öeldud, ei maksaks seagripi hirmuga üle pingutada, kuid riigi valmisolek kõige halvemaks peab siiski väljenduma enamas kui lihtsalt sõnades, et ollakse haiguse levikuks valmis.
/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)