Õigem oleks vist öelda, et endise kalevlasena. Kunagi poisikesena olin kole uhke Kalevi liikmepiletit saades. Jõud oli ju kusagil külades, Dünamo ja Tööjõureservid võõrad. Kalev – see oli Kalevipoeg, oli 1968. aasta NSVLi meister võrkpalli-Kalev, oli tore sinivalge dress ja märk. Tõsi küll, viisnurgaga, aga ikkagi oma.
Nüüd meenutan, millal viimati kalevlane olin. Vist kaheksakümnendate keskel, kui keegi nööbist võttis ja meenutas, et maksa 30 kopikat liikmemaksu.
Minu jaoks algas Kalevi allakäik paarkümmend aastat tagasi hämamise, uute suundade võtmise ja tundub, lausa taotlusliku mainehävitamisega.
Kas põhjus oli majanduselu muutumine, riigi huvi ja toe kadumine või Kalevi vale juhtseltskond (kõige tõenäolisem variant), aga suur ja hea on hävinud, täpsemalt hävitatud. Ja ma julgen arvata, et südames on valus paljudel endistel kalevlastel.
Mis toimus? Jäi Kalevi peamaja, kus hakati kinnisvaraärimeesteks ja silmapetteks võeti suund mingile imelikule päris spordist kaugele ja vähest rahvast huvitavale firmaspordile. Päris spordiga seotust üritati näidata vaid kord aastas Kerese malefestivalil ja augustis Kalevi päevadel lippe lehvitades. Et ikkagi spordiselts.
Mis edasi saab? Näen võimalust vaid selles, kui hävitajate plats täiesti puhtaks löödaks ja vastutama pandaks, riik vastukaaluks tublile Jõule ka Kalevile õla alla paneks ja me Kalevit kodanikualgatuse korras tuhast uuesti üles ehitama asutaksime. Kalev ei tohi kaduda, sest tegemist on samasuguse väärtusega nagu rukkilill, suitsupääsuke, Eesti kroon või sinimustvalge Toompea tornis.