/nginx/o/2009/01/07/113789t1h7b6b.jpg)
Selle aasta sügisel tähistatavad juubelid on tihedalt seotud nõukogude ühiskonna pragunemisega, mis päädis Berliini müüri langemise ja kommunistliku korra kokkuvarisemisega.
Joel Haukka: Miks peab 1989. aastat vääriliselt pühitsema?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
23. augustil 1989 ühines kaks miljonit baltlast inimketiks Tallinnast Vilniuseni, mis oli hiiglasuur NSV Liidu vastu suunatud protest. 23. augustit tähistatakse Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäevana. Tänavu möödus 70 aastat Poola, Balti riikide ja Soome jagamisest Hitleri ja Stalini vahel.
2009. aastal tähistati 23. augustit esimest korda kommunismi ja natsionaalsotsialismi ohvrite rahvusvahelise mälestuspäevana.
Berliini müüri langemise tähtsuse mõistmiseks peab tundma ja mäletama ajalugu. Ei tohi unustada, kuidas elati müüri taga Ida-Saksamaal ja milline oli olukord enne NSV Liidu kokkuvarisemist.
Peab mäletama, kuidas Eesti, Läti ja Leedu taastasid oma iseseisvuse ja koos teiste endiste kommunistlike Ida-Euroopa riikidega kujunesid vabadeks demokraatiateks ja Euroopa Liidu liikmeteks.
Euroopa Parlamendis kevadel vastu võetud resolutsioon mälestuspäeva asjus rõhutas, et mälestusi Euroopa traagilisest minevikust peab hoidma elavana, et austada ohvreid, mõista hukka kuritegude toimepanijad ja panna alus tõele ning mälestusele rajatud lepitusele.
Euroopa Liidu 500 miljonist elanikust pole enamikul mälestusi Teisest maailmasõjast.
Suurel osal nooremast põlvkonnast pole ettekujutust, kuidas oli elada Euroopas eriti teisel pool müüri.
Pole kaua aega tagasi, kui kõikide inimeste ühesugune väärtus – õigus vabadusele ja demokraatiale – oli Euroopas ebatõenäoline unistus.
Need kolm, kes tegelikult võimaldasid müüri varisemise, Ida-Saksamaa kui riigi lõppemise, teostasid kahe Saksamaa taasühinemise ja Ida-Euroopa riikide vabanemise kommunistlikust orjusest, olid Helmut Kohl, George Bush ja Mihhail Gorbatšov. Ilma nende kolmeta oleks maailm tõenäoliselt näinud välja teisiti kui praegu.