Mark Soosaar: Globaalne palavik ja Nord Stream

Mark Soosaar
, riigikogu keskkonnakomisjoni liige (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mark Soosaar.
Mark Soosaar. Foto: Henn Soodla

Istusin hiljuti tööka nädalavahetuse Taani parlamendi Folketingeti pingil, kus parlamentidevahelise organisatsiooni Globe Europe liikmetega koostasime deklaratsiooni ÜRO kliimateemalisele tippkohtumisele, mis juba jõulukuus toob Kopenhaagenisse kokku riigipead.


Kirjutasin oma märkmikku kolm sõnumit, millised ka oma eesti kolleegidele Toompeal edasi andsin: jõuda Taani eeskujul parlamentaarse otsuseni loobuda tuumajaama ehitamisest; vähendada märgatavalt Eesti metsade raiumist; loobuda kahtlustest, nagu oleks meie planeedi soojenemine-jahtumine üksnes aastatuhandete järel korduv astronoomiline nähtus. Ehk teisisõnu – peame ühemõtteliselt tunnistama inimtegevuse otsest mõju globaalsele soojenemisele.



Ülemaailmse parlamentidevahelise organisatsiooni Globe Europe liikmed ei kahtle selles ammu ning oma deklaratsioonis seadsimegi sihiks, et inimkond ei tohi lasta atmosfääri keskmisel temperatuuril tõusta üle kahe kraadi. Igaüks teab, mida tähendab inimese kehasoojuse tõus kaks pügalat, miks peaks maakera suurema palaviku välja kannatama? Allpool aga Kopenhaagenis sündinud mõtetest lähemalt.



Unustame tuumajaama!


Folketinget langetas avalike arutelude tulemina juba 1985. aastal otsuse, et Taani peab hakkama saama tuumajaamata. Nüüdseks toodab meie territooriumiga sarnane, kuid rahvaarvult neli korda suurem kuningriik juba 20 protsenti oma energiavajadusest tuule abil ning aastaks 2012 peaks tuuleveskites toodetud elektri osakaal tõusma 29 protsendini.



Tuumaenergiast loobumine on stimuleerinud turbiinide suurtootmist, mis isegi majanduskriisi tumedatel päevadel on võimaldanud suurendada tööhõivet valdkonnas 18 protsenti. Kui riigikogu langetaks samasuguse otsuse tuumajaama mitte ehitada, on meil tänu tugevasti edasi arenenud ja oluliselt odavamaks muutunud tehnoloogiale võimalik saavutada näiteks aastaks 2015 tase, kus pea kolmandiku kogu riigi energiavajadusest katame meile täiesti tasuta kättepuhuvast tuulest.



Tuumajaama vastu räägib veel mitu tõsist argumenti.



Esiteks. Sisse tuleb osta mitte üksnes tuumkütus, vaid välja tuleb müüa ka üliohtlikud jäätmed, mille matmiseks meie looduses puuduvad vastavad paigad. Tori põrgu selleks ju ei sobi!



Teiseks. Ülimalt raske kui mitte võimatu on leida Eestis sobivat kohta tuumajaamale, sest see peab asuma suure veekogu läheduses, samal ajal kehtib rahvusvaheline nõue – elanikkond peab olema kiiresti evakueeritav vähemalt 20 km raadiuses. Maardut ümbritsevasse raadiusesse jääb Tallinn ja Suur-Pakrilt Paldiskini on alla kümne kilomeetri. Suur-Pakrile tuumajaama rajamise korral muutub Eesti riik rahvusvaheliseks suurpetturiks, sest Rootsis elavad endised pakrilased loobusid oma maaomandist tingimusel, et riik säilitab nende ajaloolise küla mälestuspargina. Mujal mererannikul on pea kõikjal Natura alad.



Mõne järve, näiteks Ermistu või Võrtsjärve kasutamine tuumajaama jahutamiseks tähendaks veekogu ülessoojendamist ja tooks kaasa veekogu elukoosluses ettearvamatuid muutusi. Õnnelikud oleksid vahest vaid kormoranid, kes siis talveks enam lõunamaale ei lenda ja hakkavad järve jagama pelikanidega.



Kolmandaks. Tuumajaama mitteehitamise otsust on vaja selleks, et ei pidurduks taastuvenergiale üleminek. Taani resoluutne otsus 24 aastat tagasi on viinud maa tuuleenergia tootmise sellisele mahule, mis ületab juba kõvasti kogu Eesti energiavajaduse.



Neljas argument on globaalne. Tuumaperioodi vahele jättes ja taastuvenergiale ülehüpet kavandades aitame omalt poolt kaasa globaalse soojenemise pidurdumisele. Pole ju ühtki tegutsevat tuumajaama, mis ei kergitaks soojakraade looduses!



Kui Eesti parlament võtaks nõuks Taani ja Rootsi eeskujul täielikult üle minna taastuvenergiale, peame olema vaprad kaasa rääkima üleeuroopaliste elektrivõrkude ehitamises. Selleks, et saada Vahemere äärest päikeseelektrit või Norra koskedest vee-elektrit ning müüa meie tuulesärtsu, tuleb välja ehitada võimsad ülekandeliinid. Kusagil puhub ju alati tuul, paistab päike või sulab lumi.



Hoiame Eesti metsa!


Meie panus süsihappegaasi, globaalse soojenemise peasüüdlase taltsutamiseks peaks olema Eesti metsamassiivi hoidmine. Sest kuidas ka teadlased pole nuputanud, ei ole siiani kellelgi õnnestunud tööstuse ja liikluse poolt atmosfääri paisatava CO2 vähendamiseks leiutada paremat instrumenti, kui selleks on looduses kasvav puu.



Eraldades süsihappegaasist hapniku, seob puu endas süsiniku, mets on kui atmosfäärist eraldatud süsiniku suur laoplats. Nii tuleks Euroopa teadlaste ning poliitikute ettepanekul iga riigi puhul ära hinnata tema metsamassiivi süsiniku sidumise võime ning seda arvestada riikidele seatava süsinikdioksiidi emissiooni limiidiga.



Seepärast vaadakem metsa uute, globaalsete silmadega. See pole energiaallikas, mille põletamisega peaksime meie ainukest elupaika siin maailmaruumis soojemaks kütma ning nii jääd sulatades maailmamere tõusu esile kutsuma, mis omakorda saari ja rannikualasid üle ujutades meie lastelastele suure osa Eestist elamiskõlbmatuks muudab. Pärnakas teab hästi, mida tähendab sügisöine meretõus.



Hakkame siis maailmakodanikeks ja püüame meie tähtsaima loodusvara metsa ahjuajamise asemel temast valmistada ilusat mööblit ja hingestatud tarbeesemeid.



Ja ärgem unustagem, et mets on koduks arvukatele loomadele-lindudele. Neilgi on õigus elule.



Kes saab Põhjanaba?


Taani admirali Nils Wangi, kelle juhtimisel Taani sõjalaevad tegutsevad Gröönimaa piirkonnas, kinnitusel on polaarjää sedavõrd kiiresti sulama hakanud, et veel meie põlvkond näeb laevaliiklust üle Põhjapooluse.



Kliima soojenemist arvestades on Venemaa juba kuulutanud ligi pool valgest Arktikast enda omaks ja kogu hiigelsektorit ehib poolusel reaalselt lehviv Vene lipp. Taanigi on tänu tema protektsiooni all olevatele Gröönimaale ning Fääri saartele valmis hakkama teise suure arktilise sektori peremeheks. Võivad ju piirkonna merepõhja all olla peidus hiiglaslikud maavarad.



Õnneks on viie arktikariigi, Taani, Norra, Venemaa, USA ja Kanada püüdlusi koordineerimas ÜRO, kelle egiidi all peab aastaks 2014 olema välja töötatud Põhja-Jäämere jagamise ja majandamise temaatika.



Peamurdmist on siin veel kuhjaga: kuidas jooksevad piirid, millised on loodusressursside kasutamise õiguslikud alused, kuidas tagada meresõiduohutus ning päästeteenistus. Pole raske prognoosida tuliseid vaidlusi, sest õigusi tahavad kõik, kohustusi tahetakse nagu ikka teiste kaela veeretada.



Eelöeldu valguses peaks olema mõistetav, miks Taani valitsus väldib konflikte Venemaaga ehk miks Taani seisab seljaga ülimal määral reostatud Läänemere poole ja vaatab lootusrikkalt Arktika suunas.



Meie murelaps Nord Stream


Looduses pole pisiasju. Ettevaatamatu inimtegevus, hävitades ühe liigi, võib kaasa tuua doominoefekti, mis viib kogu ökosüsteemi tasakaalust välja. Põhjameres, kus tõusude ja mõõnadega vesi on pidevas vahetuvuses, pole kümned Norrast Inglismaale ja Saksamaale kulgevad gaasitorud merele veel haiget teinud, kuid äärmiselt tundlikus Euroopa sisemeres Läänemeres võib maailma pikim ilma vahejaamadeta gaasitoru Nord Stream kogu elukeskkonna segi paisata.



Tagatipuks võib meie kodumeri surnumereks muutuda. Kas see on kaheksa Läänemere äärse ELi liikmesriigi ja Venemaa huvides? Mereteadlase Tarmo Soomere riigikogule esitatud uuringud näitasid, et Soome lahe põhja settinud dioksiinid ning elavhõbedaühendid on drastilistes kogustes settinud lahe idaosas ja eriti Peterburi lähedal. Ei tahaks uskuda, et Venemaa soovib oma ajaloolise akna Euroopasse solgiauguks muuta.



Selle asemel et usaldamatust Vene-Saksa gaasitarneleppe vastu külvata ning geopoliitilise vaidluse lõkkesse bensiini kallata, pean õigemaks nii Venemaa kui teiste Läänemere-äärsete riikidega hoopis ühisosa otsida. Ja selleks on kindlasti Läänemere unikaalse elukeskkonna hoidmine, sest sellest omakorda sõltub meie rahvusliku eluviisi olulise osa – rannarahva traditsiooniliste elatusalade – säilimine.



Mida teha, et Eesti suhe Nord Streami ei mõjuks globaalprobleemide kõrval kiiva kutsika haukumisena kondi pärast, mida suuremad koerad omavahel jagavad?



Usun, et meie teadlaste ja rahvaesindajate argumenteeritud seisukohad on vaja viia teiste Läänemere-äärsete poliitikute ja teadlasteni. Kui tahame saavutada edu Läänemere hoidmisel, ei saa jääda lootma HELCOM’i (Helsingi Komisjon), Espoo konventsiooni ega ka just-just valminud Läänemere strateegia suurepäraste dokumentide kõikvõimsusele. Vaja on, et otsustajad tunnetaksid vastutust oma maade rahvaste ees. Ja teadvustaksid Nord Streamiga kaasnevaid tõelisi riske.



Seepärast on riigikogus esindatud sotsiaaldemokraadid seda meelt, et parlament ei peaks rahulduma hiljutise üldsõnalise avaldusega, vaid võiks haarata initsiatiivi ning korraldada juba lähiajal foorumi, kus rahvasaadikud Läänemere-äärsete riikide, nii ELi kui Venemaa parlamentidest, analüüsiksid koos teadlastega kõiki riske ja ohte, mida toob kaasa Nord Streami ehitamine.



Vastusena neile, kelle arvates on hilja hüpata juba sadamast lahkunud laevale, tuletaksin meelde vanasõna mõõtmisest üheksa korda enne lõikamist.



Sotsiaaldemokraadid nii Taanis kui Rootsis on väga mures Läänemere saatuse pärast. Eriti seetõttu, et Taani parlamendi täiskogu ja keskkonnakomisjon jäeti kõrvale Nord Streamile ehitusloa andmise otsustusprotsessist. Pole teada, et Soome ja Rootsi parlament oleks enne valitsuste vastavaid otsuseid Nord Streamiga kaasnevaid ohte kaalunud.



Eesti on väike ja oma tagasihoidliku majandusega ei saa me mõjutada ajaloo kulgu. Meie teadlaste väga vastutustundliku tööga ja keskkonnaprobleeme globaalsest vaatenurgast lahates aga suudame kindlasti keeruliste otsuste langetamisel kaasarääkijaks olla. Selle võimaluse kasutamata jätmine oleks kuritegu, mida ei andesta meile järeltulevad põlved.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles