Aet Maatee: Unistan ajast ja ruumist, kus saab jagada ka oma lugusid

Foto: Andres G. Adamson

“See on jagatud tunnustus,” jäi Aet Maatee aasta naise tiitlit vastu võttes tagasihoidlikuks, vihjates tublidele eesti meestele ja naistele, kes maakondades ja linnades päevast päeva imelist traditsiooni hoida aitavad.

Õnnitlejad aga toonitasid just Aet Maatee oskust hoida ja väärtustada laulupeokultuuri – “Üheshingamine” oli aegade parim ja suurima publikuhuviga.

Palju õnne! Kas see, et tiitel anti üle kodulinnas Pärnus, muutis sündmuse erilisemaks? Kui, siis miks?

Pärnus korraldatud sündmus muutis selle tõesti erilisemaks ja soojemaks päris mitmes mõttes. Koht, kus see toimus, oli mulle tähenduslik: Pärnu keskraamatukogu uue maja sünniloos olen Pärnus töötades omal moel osaline olnud. Pealegi see, et saalis viibis palju inimesi, kellega aastate jooksul olen head koostööd teinud, kelle tõttu olen nüüd just seal, kus olen. Oli kodune ja soe. Eriti soe hakkas, kui hiljem tulid kolleegid ja tuttavad, lill peos, ja ütlesid: “Olen nii uhke, nagu oleksin selle ise saanud!”

Sul on neli tütart. Mida arvad naise rollist elus?

Alustan pisut kaugemalt. Naise roll siin elus on olla elu andja ja selle kandja. Naine kannab endas esivanemate ürgteadmist. Mäletan, kui olin ühe oma beebiga kodus, juhtusin lugema Aune Pasti artiklit, kus ta kirjutas umbes nii: naine on lapsega kodus ja siis tuleb mees koju ja räägib oma päevast, mis ta kõik maailma heaks on korda saatnud – lepinguid sõlminud, tähtsaid otsuseid langetanud jne. Ja siis naine ütleb: “Aga mina ei olegi midagi maailmale täna andnud, midagi teinud.” Ja selle peale kostab mees: “Kuidas ei ole – sa oled meie lapse ühe päeva võrra suuremaks kasvatanud ja teda tema tee algusesse aidanud.”

Meenub teinegi tekst, Silvia Rannamaalt, mis avab naise olemuse. “Keegi ei võta sult õigust olla arst, muusik, õpetaja, avaliku elu tegelane … Ka lendur, traktorist või kaevur on sul õigus olla, saada auliikmeks või akadeemikuks. Kuid kõik see läheb koos sinuga hauda ega saa isegi mullaks mitte. Sinu laps jätkab elu. Iga laps toob olematust kaasa oma aja. Nii nagu paisub üsk last kandes, nii paisub su aeg teda kasvatades. Sellepärast ütlen ma sulle: ära jäta oma teist ega kolmandat last vahele, luba neil kõigil maailma tulla ja suureks saada su armastuse läbi. Sest armastuse aeg kestab iseendast kauem.”

Olen nendele sõnadele elus väga tihti mõelnud, neid tsiteerinud. Mida vanemaks saan, seda suurema tähenduse nad omandavad.

Lapsed on minu kõige suurem varandus, kõik neli: Liisa, Luise, Miina, Madli.

Oluline põhjus, miks aasta naise tiitel just teile anti, on suvine laulu- ja tantsupidu “Üheshingamine.” Sel peol said kõik osalejad tohutult palju ilusaid emotsioone ja mälestusi. Mis meenub, kui juuli algusele tagasi mõtlete?

Mälestusi kogunes tõesti palju ja need on justkui peeglikillud, mis on osa ühest suurest tervikust. Mõni hetk, mis ei unune.

Kolmenädalaselt teekonnalt kogus peotuli kaasa tohutult rõõmu ja väge, süütas palju südameid, küünlaid ja jaanitulesid. Teise nädala lõpus, Pärnus laulu- ja tantsupeotule ühinemise aegu, tajusin vägagi suureks kasvanud ootust. Laulu ja tantsu tuli oli Pärnu jõel vihma trotsides vikerkaare all saanud üheks.

Esimene hetk. Ruhnu Karu ankurdas end teelemineku ootuses kai ääres. Ja siis tekkis miskit nii soojalt iseeneslikku – Jaan tõi kajutist kitarri, Liisi istus reelingu äärel ja me laulsime veel ja veel ja veel. Tasapisi hakkas lisanduma punasärkides tuletoojaid, Sass ei mallanudki ära minna ja võttis akordioni. Üks tüdruk jälle viiuli ja see hetk oli nii ehe … Surusin kogu hingest maha kihku Karuga merele kaasa minna, sest pidin hommikul olema hoopis hingelindudega Kalevi staadionil.

Teine hetk. Tartust tule toonud tuletoojad lõpetasid teekonna. Nad olid õnnelikud ja kurvad samaaegselt, sest nende teekond sai Pärnus otsa. Ja üks neist ütles: „Ma pean lihtsalt enne laulupidu minema ja oma rõõmu jagama, seda on minu sisse nii tohutult palju kogunenud, et see lihtsalt ei mahu sinna enam ära!”

Kolmas hetk. Üheshingamisest oli saamas tegelikkus. Kõike oli korraga nii palju: inimesi, muusikat, tundeid, ilu, rõõmu, päikest. Eestimaa oli nii lähedal, et see tegi lausa valu. Mäletan väga-väga hiliseid õhtutunde, kus tantsumeeskond muudkui joonistas ja vaidles. Eriti armas oli näha tantsujuhte, kes ise juba voodis pikali, silmad kinni vajumas, aga kõhu peal tohutu suur joonistemapp ning käed ikka veel mapil kui piiblil.

Meenub peostaap kui mesitaru, rahvast muudkui tuleb ja kõik küsivad korraga ja paljudes keeltes. Kõik telefonid helisevad lakkamatult. Silme ees on siiani õnnelik tantsumeeskond – päiksest ära põlenud ja äraseletatult õnnelike nägudega on nad jõudnud oma teekonna lõpuni ja andnud esimese lainetuseetenduse “Meri”.

Kangastub läbimäng lauluväljakul ja pimeduses liikuvad proovid. Läksime üldjuhtidega nende eelkäijate haudadele Metsakalmistul. Suveöö, hetk oli väga habras ja puhastav. Seisime Tuudur Vettiku haual ja Revalia kammermeeskoor laulis tema “Kuud”. Kusagil sealsamas huikas samaaegselt öösorr ... Olime esivanemate lätetel.

Mis on see meie Eesti laulu- ja tantsupeo vägi, mis eestlased ühendab?

Mis see laulu- ja tantsupidu muud on kui meie oma lugu, mis koosneb tuhandete inimeste oma lugudest. See on kui oma kootud, käsitsi tehtud kampsun, mis koosneb tuhandetest hoolikalt sõlmitud, ükshaaval üles võetud silmadest. Kui mõni silmus kudumisel maha jookseb, tuleb ta kinni püüda ja uuesti üles võtta. Aga mõnikord tuleb mõni rida ka üles harutada ja muster ja värvid muutuvad selles kampsunis kuni viimse tunnini.

Me võime küll vaielda, kas see kampsun on ilus või kole, suur või väike, aga üks on kindel: ta on meie oma ja soojendab meid kindlasti. Ja soojus ühendab.

Hiljuti, olles Vilniuses üht konverentsi ette valmistamas, arutasime Leedu ja Läti ekspertidega üksteise laulu- ja tantsupidusid. Ja seal ütles üks Leedu kolleeg – Eesti pidu ei ole võimalik analüüsida. Tal olevat meeles vaid see tunne, kuidas üks pidu võib ühendada ühte rahvast, kuidas see on niivõrd üks ühe rahva pidu.

Laulu- ja tantsupidu on justkui meie oma lugude jutustamise koht. Ühe väikese rahva suure suguvõsa kokkutulek. Identiteedi rituaal. Läbi nende lugude kunstilise väljundi peegeldame seda, mis meile on tähtis, mille järele on meil nälg. Vajame oma lugusid, mis meid koos hoiaksid. Oma laulu- ja tantsupidu. Sest muidu laguneme koost.

Mainisite ennist, et üks kaunimaid mälestusi on seotud tuletulemisega. Sel aastal oli pärnakatelgi võimalus olla tunnistajaks enneolematule tulede mängule ja näha laulu- ja tantsupeo tule võimu.

Jah, kindlasti andis väga olulise sügavuse selle peo ootuses tuletulemine läbi rahva pihkude, seega ka pärnakatele. Mereteemast kantud tantsupidu andis mõtte tuua peotuli Tallinna mööda vett.

Oma teekonnalt kogus tuli kaasa rõõmu ja väge, süütas paljud südamed, küünlad ja jaanituled. Seda oli tunda ka Pärnus. Niisugused momendid teevad ühe väikese rahva suureks oma hingejõult, millest sünnib üheshingamine.

Järgmine suursündmus on 2011. aasta suvel, kui toimub 11. noorte laulu- ja tantsupidu. Mis teoksil?

On sündimas uus pidu, uus lugu “Maa ja Ilm”, mis on niisama sügav, kui olid “Ilmapuu lävel” ja “Üheshingamine”. Loomingulised meeskonnad on lõpetamas oma visiooni väljaütlemist ja kohe-kohe, juba uuest aastast jõuavad seekordsed loomise lood lauljate ja tantsijateni – nendeni, kelleta seda pidu ei sünniks.

Seda pidu teevad noored, kogenud tegijad on sel korral mentori rollis. Protsess kasvatab tegijaid ja kahtlemata on see väga väärtuslik kogemus mentoritelegi – kuidas ja mida edasi anda, kuidas eraldada olulist ebaolulisest jne.

Sest igaüks meist kogub ja ammutab terve elu, tõeliselt hea on tunne alles siis, kui saad seda hakata ära andma, laiali jagama ja kui on neid, kes on valmis seda vastu võtma.

Teisest küljest on vastuvõtjaks noorte tulisus ja kirg, hulljulged ideed ja riskijulgus. Kui noored suudavad noorte peol selle loo kaudu peegeldada meie kõige sügavamaid väärtusi, on tõesti hea tõdeda, et loojangu kannul tuleb taas noorendav koit …

Aasta hakkab lõppema ja jõuluvanad on teel jõulumaalt siiapoole. Kus laulupidu talvitub, kus on laulupeo kodu?

Laulupeo kodu on seal, kus uued kampsunid ootavad kudumist, uued värvid segamist, uued mustrid sõlmimist. Materjali, oma ja eestimaist, jätkub meil küllaga.

Laulupidu siirdus oma koju siis, kui tuli tornis kustus ja Eestimaa oli täis koju vuravaid ja laulust rõkkavaid busse ja meie üldjuhid hingasid kergendunult.

Mäletan lõputut rõõmu, kus tantsupeo saatemuusika plaat keerles väsimatult ja saime osa uutest ja uutest tantsupeo tantsude interpretatsioonidest juhtide eufoorilistes esitustes. Või kui Maido Saare dirigeerimise taktis kõik laulupeo suured üldjuhid usinalt kaasa laulsid.

Laulupeo kodu on ka seal, kus lebab 10 000 mudilaste laulikut tänaval maas.

Tänaval maas?

Jah, see on taas mälestus. Üks minu paljudest. Mälestus sellest, kui trükikojast olid äsja saabunud värvilõhnalised laulikud ja nende kastid siis autodest tänavale tõsteti, millest moodustusid tõelised tornid. Tundus võimatuna, et laulikud kõikide lauljateni kunagi toimetada saab.

Aet, kas olete õnnelik inimene?

Olen äraütlemata õnnelik inimene, sest ükski päev minu elus ei kordu. Elu toob mulle üha uusi ja uusi väljakutseid, eluteel kohtan aina uusi ja uusi põnevaid ja loovaid inimesi.

Kõiki neid nähes ja kohates veendun aiva uuesti ja uuesti, et Eestimaa kõige väärtuslikum ressurss on meie inimesed.

Kas on mahti unistada?

Aga loomulikult. Minul on omad unistused – palkmaja metsatuka sees, kus suure laua ümber jõulude aegu koguneb minu pere koos lapselastega. Kodu, kuhu kõigil on hea tulla. Unistan ajast ja ruumist, kus saab jagada ka oma lugusid ...