Kuni on töötute abiraha, seni on SKT! Hetkest, kui abiraha maksmine indiviidi jaoks lõpeb, pole seda inimest enam SKT kergitajate seas. Ja kui sotsiaalminister möönab, et tööpuudus kasvab 2011. aasta keskpaigani, pole valitsusjuhi ja rahandusministri pingutused kitsa eesmärgi - eurole üleminek - saavutamiseks kirjeldatavad meie teljel "Jalad põhjas või mitte," sest paljudel võivad jalad küll põhjas olla, aga samal ajal on nende kopsud vett täis ehk teisisõnu - nad on uppunud. Uppunu ei tarbi ja seega ei kerki SKT selliste poliitikate puhul.
Kuid ma ei taha ütelda, et uppujate abistamiseks peab trollibussidesse saatjaid määrama ja munitsipaalpolitseid ehk KEPOt ülal pidama. See majandamisviis laenab raha meie lastelt ja Tallinna bilanss annab aimu, et isegi nende lastelt veel.
Selle taustal on rahandusministri ja valitsuse poliitika märksa vastutustundlikum ning nende sõnumite kohaselt, mida viimastel aegadel maailmast saanud oleme, võiksime lihtsamas võtmes küll anda tänasele küsimusele
Vist saame jalad põhja ning komberdame pisut külmunult ja läbimärjalt kaldale. Kuid kas surmahirmu hetkedel antud lubadus kirikule kroonlühter osta saab täidetud? Kas raskuste ületamise järel hakkame investeerima innovaatilistesse uutesse tehnoloogiatesse, võtame midagi ette kooliõpetajate sissetulekute ja töökeskkonnaga? Panustame mõistlikul määral riigikaitsesse? Või laskume taas petlikku rahulolusse ja stiilis "käib kirikule küünalgi" jätkame erakondade rahastamist riigieelarvest, kulutame mõttetult suuri summasid valimiskampaaniate üha mõttetumaks ja primitiivsemaks muutuvate loosungite levitamisele? Selles osas ei või meie praegust poliitilist kultuuri vaadates sugugi nii kindel olla. Sestap kalduksin hoopis teise vastuse poole, mis lõpeb küsimärgiga.
Maailmas on vaid üks riik, mis mõõdab SKT asemel indeksit Gross National Happyness (rahvuslik koguõnnelikkus). See on Bhutan! Mitte üks muu majandus seda ei tee.
Ent kui mõtleme end siit mereäärselt ja madalalt Pärnumaalt kõrgetele Himaalaja nõlvadele, näeme kliima soojenemise ja maailmamere veetaseme kerkimise stsenaariumi täitudes üpriski illustratiivselt, et meie võimalus rahulolevalt "Jaak, kurat, jalad põhjas!" lausuda on ehk neil tingimustel palju väiksem kui nendel, kelleni vesi ei tõuse isegi Noa-aegse veeuputuse korral.