Indrek Tarand: Jalad põhjas? Jalad põhjas!

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Tavaliselt räägime makromajanduslikest näitajatest, mille alusel IMF, WB, Euroopa Komisjon ja Keskpank meid kiidavad või laidavad. Praegugi võime olla täitsa kindlad, et rahandusminister Jürgen Ligi esitab terve rea makromajanduslikke näitajaid, mis tema käsitluses eelkõige tõestavad, et Eesti üleminek eurole on võimalik. Sellele asetatakse mängleva kergusega oletus, et Eestisse saabub taas majanduskasv. Või täpsemalt üteldes SKT (sisemajanduse kogutoodang - toim) kasv!

Pean otsekohe lisama, et minu hinnangul on Jürgen Ligi ja tema poliitika euro kasutuselevõtuks üks väheseid olemasoleva valitsuse väärtuslikke poliitikaid ja seega on Ligi selle valitsuse vaat et ainus tulemuslik minister ...

Kuid kas SKT kasv automaatselt tähendab, et jalad on põhjas, päästev kallas käeulatuses ja kroonlühtri ostmiseks raha koos? Ei pruugi päris nii olla, sest esiteks mõeldi SKT algselt välja selleks, et näidata, kui palju raha majanduses omanikku vahetab kauba ja teenuste müümise kaudu.

Majandusteadlased on hoiatanud SKT ja heaolu segamini ajamise eest juba Simon Kuznetsi (The Johns Hopkinsi ja Harvardi professor) aegadest alates, kes pärast Suurt Depressiooni märkis, et "rahvusliku koguprodukti põhjal on vaevalt võimalik midagi rahvusliku heaolu kohta järeldada".

2007. aastal OECD maailmafoorumil esinedes lausus Alan Kruger, kes praegu töötab Barack Obama administratsioonis: "GDP in certain sense measures how much stuff we can produce that we can drop on the enemy and it is natural in the Post Cold War era that we would turn to measures of how well our society is doing!" (SKT mõõdab teatud mõttes seda, kui palju me suudame toota asju, mida vaenlasele suunata, aga külma sõja järgsel ajastul võime hindamisel lähtuda sellest, kui hästi läheb meie ühiskonnal!)

Siiski ei alanud otsingud uue mõõdiku osas mitte USA uues administratsioonis, vaid nendega alustas hoopis Prantsusmaa. Ja seda ei kellegi muu kui president Nicolas Sarkozy initsiatiivil.

Vahetult enne tänavust G20 kogunemist tutvustas Sar-kozy oma Sorbonne'is peetud kõnes tema tellimusel valminud hiljutist ülevaadet ehk Stig-litz/Sen/Fitoussi komisjoni aruannet SKT puudustest.

Prantslaslikult kirglik ettekanne taunis maailmas ikka veel valitsevat SKT-joovastust ja kutsus üles riike selliste näitajate väljaarendamisele, mis täiendaksid SKTd ja toetaksid poliitilisi otsuseid laialdasema teabega.

Sarkozy algatatud komisjonis on pakutud üheks edu mõõtmise kriteeriumiks elukvaliteedi (Quality of Life) ehk Wall Street Journali sõnul elurõõmu indeksit (Joie de Vivre Index). Kuigi oponendid on nimetanud seda Sarkozy mainekujunduse projektiks, on tegemist siiski pikaajalisema plaaniga.

Tõsi, Prantsuse presidenti on vaevanud nii mõnigi probleem, kuid reaalsed riigimajanduslikud probleemid ja argumendid on kriitikute väidetest kaalukamad ning samuti eelseisvad 2012. aasta presidendivalimised vihjavad pigem Sarkozy uuele sisulisele agendale. Just täitus Prantsusmaa presidendil nn ekvaator ehk teisisõnu sai pool tema ametiaega täis.

Peale Sarkozy valimiseelse poliitilise vundamendi konsolideerimise kujundab selle komisjoni aruanne kindlasti prantslaste positsioone Euroopa Liidu finantsregulatsiooni, raamatupidamisstandardite, kliima- ja kaubanduspoliitikate jne küsimustes. Samuti laiemalt, globaalpoliitilistes küsimustes, kas või juba detsembris algava Kopenhaageni kliimakonverentsi kontekstis.

Sisemajanduse kogutoodang ei mõõda ju piisava adekvaatsusega sedagi, mis tehtud saab. Indrek Neivelt on viimaste aastate avalikes esinemistes toonud korduvalt näidet, et kui ta ise oma muru niidab, ta rahvuslikku kogutoodangut ei kasvata. Ostnuks ta selle teenuse kelleltki, siis kasvataks, mis sest, et tehtud töö hulk on sama.

Kui mina koristan oma kodus põrandalt tolmu ja laste mahapudistatud küpsisepuru, ei kasva meie majandus karvavõrdki. Ostes aga koristusteenust sisse - kasvab.

Muidugi, kasvab ainult juhul, kui ma seda ei tee mõne Briti ja isegi Rootsi poliitiku eeskujul n-ö mustalt ja immigrandile ümbrikupalka makstes. Sest ka sel juhul ei saa ametlik statistika seda transaktsiooni SKT hulka panna.

Viimasele näitele ei saa jätta lisamata, et Reformierakonna poliitikud Jaanus Rahumägi, Robert Antropov ja nii edasi on panustanud meie SKT kahanemisse, sest jätsid suure osa oma arveid reklaamifirmadele tasumata! Ühtlasi ei panustanud prokuratuur, kes kulutas üksnes kaks ja pool tööpäeva uuringule, mille järeldus rutakalt teada anti - kuritegu ei ole!

Näiteid on veelgi. Kui kasvatan kanu ja panen nende munetu hommikul pannile, SKT ei kasva! Kaksan kanal kaela ja panen ta potti - lastel saavad kõhud täis ja endalgi tekib suu ümber rasvavõru, ent SKT ei liigutagi. Aga kui ostan munad või filee Selverist, on SKT otsekohe pisut kerkinud.

Või veel parem. Kümne aasta eest maksis videomängija mitu tuhat krooni, kordades rohkem kui praegu mis tahes DVD-mängija. Seega on SKT audiovisuaalkunsti masinate osas kahanenud. Kuid kas elukvaliteet tänu paremale pildile ja helile pole mitte paranenud?

Mida siis Joseph Stiglitz soovitab? Kiusatus on seda Stiglitzi komisjoni aruannet tõlgendada kui ajaloolisest antiamerikanismi vimmast kantud uut programmi, kas või juba diagrammide pinnalt, millest valdav osa (umbes pool 40st) võrdleb Prantsusmaad USAga. Mõlema riigi majanduses leidub sarnasusi, kuid ka põhimõttelisi erinevusi.

Stiglitz: "It's been particularly true in the US where GDP has been going up but actually most people not only feel worse off, their measure of income is actually going down." (USAs on SKT liikunud ülespoole, kuid tegelikult inimesed mitte ainult ei tunne end halvemini, vaid nende sissetulekud on langenud.)

Samal ajal on prantslaste elukvaliteedi näitajad nende mitu kümnendit kahanenud majandusvõimekuse olukorras isegi oluliselt tugevamad. Nende tervishoiusüsteem on WHO hinnangul maailma parim ja koos Iirimaaga juhitakse Euroopat kõrgeima sündide arvu näitaja poolest.

Siinkohal märgime kõrvalepõikena, et tegelikult pole ei nobelist Stiglitz ega ammugi Sarkozy esimesed, kes selleteemalise etüüdiga tegelevad. Katse on teinud Euroopa Komisjongi. Enne Sarkozy komisjoni asutamist 2008. aasta veebruaris korraldas Euroopa Komisjon koos Euroopa Parlamendi, Rooma klubi, WWFi ja OECDga 2007. aasta novembris konverentsi "Beyond GDP", millele järgnes tänavu augustis komisjoni teatis "SKT täiendamine ja edu mõõtmine muutuvas maailmas" nõukogule ja Euroopa Parlamendile.

Selle preambulis viidatakse sõna-sõnalt Stiglitzi komisjoni aruandele: "Oma olemuselt ja eesmärgilt ei sobi SKT kõigi poliitiliste arutelude toetamiseks. Ennekõike ei võimalda SKT mõõta keskkonna jätkusuutlikkust ega sotsiaalset kaasatust ning SKTd poliitilistes analüüsides ja aruteludes kasutades ei maksaks seda unustada."

Hiinas alustati 2004. aastal nn rohelise SKT mõõtmist ja majandusteadlased summeerisid kolme aasta jooksul keskkonna saastamise majanduslikku mõju. Arvesse püüti võtta kõik mineraalidega reostatud jõed, laastatud põllupinnad, suitsupilvedesse mähkunud linnaõhk ning kahjustatud ökosüsteemid. Kuid see eksperiment lõpetati 2007. aastal ning oma osa lõpetamises mängis paradoksaalsel kombel nn päris SKT dramaatiline langus Hiina majanduses - riigi maksutulude kahanedes ei peetud võimalikuks sellist tööd edasi finantseerida.

Juba 1968. aastal ütles Robert Kennedy: "SKT loendab napalmi ja tuumalõhkepeade hinda. See võtab arvesse soomusautosid, mida politsei kasutab näiteks rahutuste mahasurumisel. Kuid SKT ei sisalda meie poeetide loomingu ilu, ei mõõda meie abielude tugevust, meie avalike debattide kvaliteeti ja ka mitte meie ametnike ausust või ebaausust!"

Mida saab viimase kahe näite põhjal kombineeritult järeldada? Aga seda, et needsamad tuumalõhkepead, mille tootmine omal ajal külma sõja kahe antipoodi SKTd hirmsas tempos kasvatasid, teevad seda tänapäevalgi, kuid hoopis vastupidise tegevuse kaudu.

Nüüd peame neid n-ö maha-relvastama ja kusagil ohutuks tegema, mis on kallis töö ja seega SKT-le väga kasulik. Ent kus ja kuidas radioaktiivseid materjale deposiidis järgnevate põlvkondade jaoks ohutuna hoida ja kuidas sellist ladustamist (või Venemaa puhul isegi lihtsalt laialilaotamist) võiks arvestada hiinlaste leiutatud roheline SKT?

Eesti ei tooda tuumarelvi, isegi mitte tavalisi relvi ja seega ei ole meie SKTs seda suurt ja olulist komponenti. Tõsi, meie kaubandusbilansis imporditav relvastus muidugi kajastub, ent jääb ikkagi tagasihoidlikuks, võrreldes summadega, mida panustasid veel hiljuti pangandus ja kinnisvarasektor. Just derivatiividega kauplemine ja aritmeetilist finantsõhku täispumbatud kinnisvarahinnad olid meie SKT peamised kasvatajad.

Täpselt sama protsess kulges USAs, Inglismaal ja mujalgi, tuues kaasa ei midagi muud kui masu, millega vältimatult ja klassikaliste majandusteooriatega kooskõlas kaasneb kõrge tööpuudus.

Kuni on töötute abiraha, seni on SKT! Hetkest, kui abiraha maksmine indiviidi jaoks lõpeb, pole seda inimest enam SKT kergitajate seas. Ja kui sotsiaalminister möönab, et tööpuudus kasvab 2011. aasta keskpaigani, pole valitsusjuhi ja rahandusministri pingutused kitsa eesmärgi - eurole üleminek - saavutamiseks kirjeldatavad meie teljel "Jalad põhjas või mitte," sest paljudel võivad jalad küll põhjas olla, aga samal ajal on nende kopsud vett täis ehk teisisõnu - nad on uppunud. Uppunu ei tarbi ja seega ei kerki SKT selliste poliitikate puhul.

Kuid ma ei taha ütelda, et uppujate abistamiseks peab trollibussidesse saatjaid määrama ja munitsipaalpolitseid ehk KEPOt ülal pidama. See majandamisviis laenab raha meie lastelt ja Tallinna bilanss annab aimu, et isegi nende lastelt veel.

Selle taustal on rahandusministri ja valitsuse poliitika märksa vastutustundlikum ning nende sõnumite kohaselt, mida viimastel aegadel maailmast saanud oleme, võiksime lihtsamas võtmes küll anda tänasele küsimusele

n-ö jaatava vastuse.

Vist saame jalad põhja ning komberdame pisut külmunult ja läbimärjalt kaldale. Kuid kas surmahirmu hetkedel antud lubadus kirikule kroonlühter osta saab täidetud? Kas raskuste ületamise järel hakkame investeerima innovaatilistesse uutesse tehnoloogiatesse, võtame midagi ette kooliõpetajate sissetulekute ja töökeskkonnaga? Panustame mõistlikul määral riigikaitsesse? Või laskume taas petlikku rahulolusse ja stiilis "käib kirikule küünalgi" jätkame erakondade rahastamist riigieelarvest, kulutame mõttetult suuri summasid valimiskampaaniate üha mõttetumaks ja primitiivsemaks muutuvate loosungite levitamisele? Selles osas ei või meie praegust poliitilist kultuuri vaadates sugugi nii kindel olla. Sestap kalduksin hoopis teise vastuse poole, mis lõpeb küsimärgiga.

Maailmas on vaid üks riik, mis mõõdab SKT asemel indeksit Gross National Happyness (rahvuslik koguõnnelikkus). See on Bhutan! Mitte üks muu majandus seda ei tee.

Ent kui mõtleme end siit mereäärselt ja madalalt Pärnumaalt kõrgetele Himaalaja nõlvadele, näeme kliima soojenemise ja maailmamere veetaseme kerkimise stsenaariumi täitudes üpriski illustratiivselt, et meie võimalus rahulolevalt "Jaak, kurat, jalad põhjas!" lausuda on ehk neil tingimustel palju väiksem kui nendel, kelleni vesi ei tõuse isegi Noa-aegse veeuputuse korral.