Mänguasjade maailm peegeldab eestlaste ajalugu

2000. aastal sündinud poisi kohver sisaldab oluliselt rohkem plastasju kui vanemad kohvrid. Tähtis koht on pusledel, legodel ja raamatutel. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Pärnu muuseumis aasta lõpuni avatud Tartu mänguasjamuuseumi näitus "Kohvritäis lapsepõlvelugusid" annab külastajale hea nostalgialaengu ja paneb mõtlema eestlaste viimase 90 aasta elukäigule.

Eesti Vabariigi 90 aasta juubeli ürituste raames valminud väljapanek jutustab haarava loo Eesti laste elust ja mängudest läbi üheksa aastakümne (1918-2008). Näitus sai teise koha kultuuriministeeriumi eestvõttel meie riigi aastapäeva tähistamiseks korraldatud muuseumide konkursil.

Sajandialguse lapsest tänapäeva põnnini

"Kohvritäis lapsepõlvelugusid" koosneb üheksast eluloost: ühe lapse kasvamise lugu aastakümne kohta. Lapse elukäik on kirjas fotode või piltidega illustreeritud infotahvlil, selle kõrval samast ajastust pärit vitriiniks muudetud reisikohvris on tema mänguasjad, raamatud ja lauamängud. Väljapanek on kujundatud disainibüroo Laika, Belka & Strelka ja muuseumitöötajate koostöös, esimesel korral toimus näitus Albu mõisas ja Pärnu on seitsmes, viimane eksponeerimiskoht.

Mänguasjamuuseumi kunstiline juht Mare Hunt, kes väljapaneku Pärnus üles sättis, meenutas, et Tartu mänguasjamuuseumis pole kohvrinäitus üleval olnud, küll oli seal mõni kuu Eesti Vabariigi lastetubade näitus. Kõrvuti kujundati 1930. aastatest pärit lastetuba ja tänapäeva lapse pesa.

"Päris hästi tuli välja, kuivõrd lihtne, õdus ja ainult lapsele suunatud maailm oli lastetoas 30. aastatel," ütles Hunt. "Tol ajal oli mänguasju vähe, nukud väga ilusad ja hästi hoitud, kõik sai justkui rohkem väärtustatud. Praeguse aja lapse tuba tuli hästi kirju ja mänguasjadest üle külvatud."

Näituse juurde kuuluvad Eesti fotomuuseumist pärit mustvalged vanaaegsed fotod lastest ja kroonikafilm lasteorganisatsioonidest läbi üheksa aastakümne. Veider on veenduda, et noorkotkaste ja pioneeride rividrillid-saluteerimised-koondused üksteisest eriti palju ei erinegi.

Näitust on elavdama mõeldud helitaust, kus kostab ühe pere laste mängimise hääli: naeru ja nuttu, palli põrkamist, kummipardi piiksumist ... Pärnus seda ei kuule, kuna kroonikafilmi helid oleksid segama hakanud.

Vanaisade ja vanaemade noorusaeg

Esimene mänguasjakohver kuulub 1919. aastal Tallinnas sündinud Georgile, kelle isa oli lõpetanud Moskvas ohvitseride kooli, võidelnud Esimeses maailmasõjas ja tulnud pärast revolutsiooni naisega sünnimaale tagasi. Poisi ema oli jõukast Moskva perekonnast venelanna ning laps kasvas üles kakskeelses keskkonnas.

Sõjaväelase pojana moodustavad Georgi kohvri sisust suure osa sõjamängud ja sõdurid: saepurumassist sõjamehefiguurid, kes kujutasid kindral Mannerheimi ratsa- ja jalaväelasi, sõjateemalised lauamängud, punanahkade ja kahvanägude piltidega klotsid ja lahingute pilte täis joonistatud vihikud. Imetlust väärivad tibatilluke taskumikroskoop, millega uuriti liblikatiibu ja puulehti, ning Saksamaalt pärit diaskoop diafilmide vaatamiseks.

Poisi raamatute hulgas on nii toredaid venekeelseid muinasjutte kui eestikeelseid juturaamatuid.

Järgmised kaks kohvrit kuuluvad tüdrukutele, kes ea poolest võinuks olla sõbrannad, kuid kelle eluteed kulgesid väga erinevalt.

1930. aastal Viljandimaal sündinud Helvi noorusesse jäävad maalapse mängud ja tegemised: karjas käies söepaugu tegemine, vibud, kadad, puupulkadest loomad, kiiged, kivikesed, mudakoogid, pisikesed nukud ja isa-vanaisa voolitud nukumööbel. Helvi oli kodutütar ja tema kohvrist leiab vormimütsi ning "Kodutütre 10 käsku".

1936. aastal Tallinnas sündinud Malle elu on liigutav läbilõige kõigist eelmisel sajandil eestlasi tabanud hädadest: 1941. aastal küüditati tüdruku mõlemad vanemad Siberisse, 1944. aasta märtsipommitamises hävis pere kodu, sama aasta septembris põgenes Mall ristivanematega koos Eestist Berliini.

Kuna lapse kõik mänguasjad jäid Eestisse maha, kinkis pagulastüdrukule uue nuku sakslannast naabriplika. Kahe lapse sõprus kestis aastakümneid, isegi siis, kui Mall kolis USAsse.

Tõe huvides olgu öeldud, et päriselt Mallele kuulunud lelusid kohvris ei ole, küll on aga piltide ja mälestuste põhjal sinna kogutud sarnased asjad muuseumikogudest: suuresilmsed puped, peened portselanist nukunõud, ajakiri Laste Rõõm.

"Kui vähegi võimalik, koostasime kohvrid konkreetse isiku enda asjadest," kommenteeris Hunt. "Kui inimese oma asju säilinud polnud, valis ta need meie kogudest. Tavaliselt leitigi üles tema lapsepõlve lemmikud või nendega sarnased lelud. Mallelt polnud meil ühtegi asja, küll oli tema väga ilus lugu, sellepärast panime tema kohvri ise kokku."     

Uue võimu ajal sündinud

1947. aastal sündinud Tiia ja 1961. aastal ilmavalgust näinud Helle kasvasid üles segasevõitu ajal, kui paralleelselt eksisteerisid "vana" ja "uus" ajalugu.

Tiia kohvris on kõrvuti Lenini pildiga kiituskirjad, vahvate pioneeride seiklustest kõnelevad lasteraamatud ja sõjaeelse vabariigi aegsed teosed. Sekka kokkupandavaid piltkuubikuid, plekkämbreid ja pleekinud kummipalle, mida vist küll iga Eesti lapse toanurgast leida võis. Tiia kohvris elab muu hulgas Mari Tarandi nukk nimega Hele Siid Põuapilveke Ehatäheke Viiding.

Helle on pärit Pärnust, tema isa oli kindralmajor Aleksander Tõnissoni poeg, kes alles pärast 15 aastat Siberis vangilaagris olemist pääses Eestisse tagasi. Sellest ajast on kohvrivitriinis male, mille nupud oli isa Siberis puiduartellis töötades teinud.  

Helle mängis Nõukogude ja Saksa päritolu plastmassnukkude ja konstruktoritega, vanas pappkohvris oli laps sisse seadnud uhke nukukodu. Helle armastas joonistada, tal olid värvipliiatsid ja guaððvärvid. Esimesed kuus viltpliiatsit saatis Hellele panderolliga aga isa tädipoeg USAst, kui tüdruk õppis kolmandas klassis.

Toomase (1975) ja Mihkli (1966) mänguasjade hulgast leiab rohkesti kodumaist Salvo ja Norma lelutoodangut, foto- ja diafil-miaparaate, mudelautosid, kummiloomi, plekist suveniirmärke, kleepse, puuklotse, lasteajakirju, kaardi- ja lauamänge. Nende lugudest selgub, et poisid kasvasid nagu poisid ikka: palju sõitvate, ujuvate ja lendavate mudelite kokkupanemist ja ise väljamõtlemist, pallitagumist, rattaga rallimist, vibulaskmist ja mõõgatärinat.

Ehk on tänapäeva lastel raske mõista, et mõnikord olid poeletid päris tühjad ja defitsiitset kraami sai keerulisi teid pidi või koguni välismaal elavate sugulaste või tuttavate käest. Haruldaseks hakkab muutuma seegi tõsiasi, et näiteks unistuste jalgratta või fotoaparaadi ostmiseks kogus laps mõnikümmend aastat tagasi ise suvi läbi töötades raha.

Tänapäevane kirev lastetuba

Väljapaneku kaks viimast kohvrit kuuluvad lastele, kes praegu alles kooliteed tallavad. Tudengite laps Triinu (1989) sündis loosungi "Maa tuleb täita lastega" järellainetusest. Aktiivne tüdruk on tegelnud ratsutamise, tantsimise ja muusikaga, tema kohvrist piiluvad Barbied kõrvuti veneaegsete plastnukkude, plüüsloomade ja "Karu-aabitsaga".

Viimane portreteeritav, üheksa-aastane Karl Aleksander ei olnud veel kahenegi, kui õde ta süles arvuti ette tõstis. Suure arvutifänni kohvris on arvutimängude kõrval siiski ohtralt juturaamatuid ja teatmeteoseid, Playmobile sõdureid, lego-klotse ja muid tänapäeva laste lemmikasju.

Ei saa öelda, et kunstmänguasjad loovust pärsiksid: poiss on ehitanud oma sõduritele pappkastidest lossi, maakodus lõikunud puukoorest laevu, teinud karjaseloomi, koorinud lepakeppi ning meisterdanud muid endisaja maalaste mänguasju.

Kindlasti tekitab näitus vaatajates palju äratundmisrõõmu. Kui keegi tahab muuseumiga jagada mälestusi oma nooruse armsamatest leludest ja mängudest, palutakse lahkesti täita vastav küsimustik, mis asub trükitud kujul näitusel või elektroonsel moel mänguasjamuuseumi kodulehel http://www.mm.ee/mm_est.html.

Mare Hunt ütleb kokkuvõtvalt, et on iga pere enda otsustada, kas kuhjata lapse tuba täis kõikvõimalikke mänguasju või püüda arendada vanu "käsitsi mängimise" traditsioone. "Ajad on ju nii palju muutunud," tõdeb ta. "Varem oli tavaline, et koos elas mitu põlvkonda, lapsi hoidsid vanavanemad või hoidjad. Nüüd on kõigil nii palju tegemist ..."