Jaanus Männik: Esindusdemokraatia demokraatlikumaks

Jaanus Männik Foto: Ants Liigus

Esindusdemokraatia esinduste ehk erakondade kui riigikogu ja suuremate kohalike omavalitsuste volikogude rahvaesindajatega "mehitajate" maine pole Eestis kiita. Demokraatia seisund ja areng erakondade tervise kaudu väljendatuna jätab üha enam soovida.

Kuigi kummitempli rolli täitmises hakkas president Lennart Meri süüdistama juba riigikogu IX koosseisu, on praegune, XI rahvaesindus eelmistest algatusvõimetum ja enesekesksem, kuid kulukam.

Loodetavasti on kohalikud valimised toonud uute tulijate näol avalike otsustajate hulka rohkem demokraate.

Juhierakondi üle ühe Eestisse ei mahu

Erakondade eksponeerimises ja rahastamises viimaste aastate praktikat jätkates liiguksime kiiresti kahe partei - valgete ja mustade - süsteemi kujundamise teed, seejuures juhikesksuse (loe: putinluse), loosungikampaanialikkuse, lubadustega ületrumpamise, poliitika korporatiivsuse ning erakondade toetajate rahakoti paksusest sõltuvuse, kõlvatu rahastamise teed. Vaid kõiges selles oleme suuri edusamme teinud.

Suurima toetusega Kesk- ja Reformierakonnale (loodetavasti mitte kõigile nende erakondade liikmetele) sobib hästi tekkinud olukord, kus parteide võistlust valijate toetuse (häälte) saamiseks afišeeritakse vaid plakatlikult, lihtlausetega - Kalevipoja võitlusena sortsidega, venekeelse elanikkonna vastandamise kaudu põhirahvusele, JUHI poolt- või vastuhääletamisena, võimaliku peaministri poolt- või vastuhääletamisena.

Mõistagi pole selline primitivism arukas ega demokraatlik, see ei paranda erakondade ega esindusdemokraatia mainet. Ja kindlasti ei saaks selline areng vohada meedia jõulise tagantlükkamiseta. Mitte et kirjutav, rääkiv ja näitav ajakirjandus üksnes "valgete" erakondade meelne oleks. Eeskätt veri ja pori, skandaalid ja ülijuhid, sortsidega võitlus ja reklaam tagavad meediale elatise ning ellujäämise.

Argine arukus ei köida

Minu väiteid illustreerib hästi Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Priit Simsoni lugu Rahvaliidust 29. oktoobri ajalehes.

Pole kahtlust, et erakonnas ja poliitikas ei saa juhiks ega (arvamus)liidriks tuhajuhanid või muidu hallid kujud. Eesti demokraatlikud parlamendierakonnad on kindlasti sedavõrd tugevad, et tuhajuhaneid pole isegi mitte nende volikogudes. Iseasi, kas ja kui palju neid ja nende seisukohti teatakse-tuntakse, teada-tunda tahetakse.

Aega ja tahtmist teada ja mäletada, süveneda ja analüüsida on meil demokraatliku riigi, demokraatlike erakondade ja vastava meedia kohta ilmselgelt vähe.

Muidugi on aja- ja rahanappuses TV, raadio ja ajalehtede tippajakirjanikel lihtsam ja kavalam samastada n-ö Leninid parteidega. Eestis olevat peale Savisaare partei Ansipi, Laari, nüüd siis ka Pihli, kuid vististi endiselt Reiljani erakond.

On ju targem ennastki näidata, oponeerides-kritiseerides-nüpeldades tippe ja hoobeldes sellega, et riigikogustki tuntakse vaid mõndakümmend inimest. Muuseas olen kindel, et enamik meie ajakirjanikke ei tea, kes on Eesti maaomavalitsuste liidu (EMOL) juhid.

Kardetavasti ei teata isegi mitte seda, mis on EMOL. See ei müü, seetõttu on see eimiski. Raudkindel "teadmine" valdadest on see, et neil pole - mõistagi oma saamatusest - raha ega ajusid ja need tuleb liita. Laar ja Oviir ju ometigi ütlevad!

Regionaalerakonda on tarvis

Erakondade halvast mainest räägib asjaolu, et vaid oma ülitugevates kantsides (loe: oma usku linnades) võitsid valimised nii Kesk- kui Reformierakond - teineteisele primitiivselt vastandudes. Mujal polnud summaarne tulemus kellelgi kiita.

Valdades n-ö löödi erakonnad volikogudest pigem välja, eelistati valimisliite.

Siiski koheldi seal Rahvaliitu kui ainukest regionaalerakonda teistest märksa leebemalt.

Rahvaliidu, VIII ja X riigikogu valitsusliidus kaheksa aastat Eesti arengut tasakaalustanud, rohelisemaks ja piirkonnakesksemaks muutnud ning sotsialiseerinud erakonna seis pole kiita.

Ometi pole see kaugeltki lootusetu.

Meil on noored ja arukad juhid, üks võimsam, arvukam ja arukam noorteühendus, sadakond omavalitsusjuhti, tuhandeid elutarku ja säästlikke eakaid, asjatundjate kiidusõnu pälviv ning arengustrateegiaga "Säästev Eesti 21" ühte jalga käiv erakonna programm "Hooliv Eesti", mõistlikem maksu-, maaelu- ja regionaalpoliitika.

Juba praegu on tõenäolisim, et jätkame iseseisvalt. Arukas oleks siiski, et nii sotsid kui rohelised vaataksid realistlikult üle oma seisu, saavutused ja taaga ning võtaksid vastu meie ettepaneku konsolideerida - kuni üheõiguslikel alustel ühendamiseni - Eesti sotsiaalsete ja roheliste eesmärkidega demokraatlike erakondade tegevus.