Kogu tõde tänavakunstist sai kaante vahele

Toomas F. Aru (paremal) usutlemas üllitise autoreid Tõnis Palkovit ja Andres Siplast, kes kirjeldasid grafitijoonistajate ohtlikku ja põnevat elu: nii mõnestki grafitimehest on sirgunud hiljem kunstnik. Foto: Urmas Luik

Andres Siplane ja Tõnis Palkov presenteerisid Pärnu noortekeskuse klubis-kohvikus kriitpaberil ja kõvade kaantega üllatavalt mahukat kunstikogumikku „Haiguste ravi kontrollitud. Raamat tänavakunstist”.

Raamat viib lugeja sellise salapärase kunstivormi juurde nagu grafiti.

“Et tegu on esimese mahukama eestikeelse raamatuga sel teemal, oli minu idee, et see käsitleks selle kunstiliigi ja nähtuse kujunemislugu, tuntumaid kunstnikke Eestis ja maailmas ning mõisteid ja slängi, mis grafiti juurde kuuluvad,” tutvustas MTÜ Eesti Pakendiringluse teenindusjuhina töötav Andres Siplane.

Siplane on raamatu üks autoritest, kel teadusmagistri kraad sotsiaaltöös, ta on avaldanud mitu raamatut ja teadusartikleid hoolekande ja kodanikuühiskonna teemadel.

Raamat oli valmis juba enne viimaseid valimisi. Nagu Eestimaa Roheliste Erakonna nimekirjas Pärnu linnapeaks pürginud autor märkis, ei soovinud ta oma vaimutööd valimisvõitluses labastada.

“Mari on loll”

Eestis on grafiti marginaalne nähtus ja kuulub linnakultuuri juurde. Raamatu teine autor Tõnis Palkov on ise grafitijoonistaja ja tema kogutud on Eesti grafiti-joonistajate monoloogid.

Palkov on raamatu kujundaja. Raamatut ilmestavad grafitijoonised, kokku on neid 200 ringis. Grafitid on pildistatud Eesti linnades ja välismaal, Soomes ja Saksamaal, kuid kõik need on Siplase sõnade kohaselt seotud Eesti autoritega.

Raamat ei keskendu niivõrd grafitile kui tänavakunstile üldse. Siplase jutu järgi on grafiti kiirelt kaduv kunst, nende joonistamine on põhiosas illegaalne tegevus, mida suuremalt jaolt tehakse öösiti, joonistajateks on noorukid, vahel neiud.

Grafiti eripäraks ongi asjaolu, et autor on salastatud ja kasutab varjunime, mida teavad vaid vähesed asjasse pühendatud. Kui joonistaja lisab oma teosele autogrammi, nimetatakse seda slängis täägimiseks.

Joonistajad näevad linnaruumi valge paberina, mis ootab täisjoonistamist, nagu poliitikud näevad inimeste asemel hääli. Isegi kui seinale on kirjutatud “Mari on loll”, on tegu grafitiga, ehkki algelisega. Selle hobi juured viivad hõimude juurde, kelle loovuse märke kannavad iidsed kaljujoonised.

Kuubiku-tüdruk ja Ülo Kiple

Illegaalse kunstiliigina on grafiti viljelemine kriminaalne tegevus. Raamatust ilmneb, et näiteks 2004.-2005. aastal menetles Tallinna munitsipaalpolitsei 404 grafiti joonistamisega seonduvat väärteoasja, mille eest määrati enam kui 228 000 krooni trahve.

Kuigi osa tänavakunstnikke ei pea legaalset grafitit tõeliseks, on ometi osa sellest kunstist sündinud nii. Eestis on ellu viidud maailmas ainulaadne projekt, mille käigus grafitikunstnikele ja kunstihuvilistele noortele anti võimalus kujundada pakendikonteinereid. Kokku tuuniti Eestis ligemale 60 konteinerit.

Tänavkunstil on veel teisigi liike, nagu illegaalsed skulptuurid, šabloonikunst, kudumisgrafiti jne.

Ehkki grafitit peetakse noorukikampade tööks, tegutsevad Siplase ütlust mööda šabloonikunstnikena Tallinnas ka tütarlapsed, neist ühe sõnum on “Enese hävitaja rahvas” ja selle juurde joonistatud süstal, pudel ja auto. Teine tüdruk joonistab linnas igale poole kuubikuid.

Kuubiku-tütarlapsega kohtudes selgus, et tal on müstiline maailmapilt, kuidas aastal 2012 inimkond vabaneb vaimselt ja hakkab mõtlema uuel viisil. Praegu on inimesed nagu kuubikus kinni. Sellest sümbolgi.

Paljud mäletavad 1980. aastatel Ülo Kiple sotsiaalseid sõnumeid Eesti linnades, millest tuntuim “Haiguste ravi. Kontrollitud. 1. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga ...”.

Kudumisgrafiti seisneb linna kaunistamises lõngast või riidest kudumite ja heegeldustega. Seda grafitistiili võib leida nii monumentide, tänavapostide, pargipinkide kui puude ümbert.

Kudumisgrafiti eesmärk on linna karmi üldmulje rõõmsamaks ja “pehmemaks” muutmine, see on väga keskkonnasõbralik, sest kasutatakse looduslikke materjale, see ei riku pindasid, kuhu see pannakse, ja on lihtsalt eemaldatav. Eestis on toimunud kudumisgrafiti töötubasid ja võistlus, sest on gruppe, kes aeg-ajalt kohtuvad ja koos koovad ning lobisevad.

Raamat läks maksma ligemale 75 000 krooni, selle väljaandmist toetasid Tallinna spordi- ja noorsooamet ning Eesti Pakendiringlus.

Raamat ei ole müügil, seda trükiti 500 eksemplari ja jagatakse tasuta.