Ülo Ennuste: Majandustõusu tuulte ootel

Majandusmatemaatika professor Ülo Ennuste. Foto: Pärnu Postimees

Meil ei ole omal alljärgneva üle vaja pikemalt pead murdma hakata, sest arvukad kompetentsed välisallikad on selles küsimuses kõige olulisemad sõlmed juba lahti arutanud.

Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) viimases memos on meie kohta otsesõnaliselt märgitud eeskätt kahte kõige olulisemat kammitsat: väga suur välisvõlg (u 280 miljardit) ja peale selle regresseeruv maksusüsteem, mis jätkuvalt kängutab eelarvepositsiooni ja on nullkasumimaksu näol rahvusvaheliselt kõlvatu välisinvesteeringute konkurentsis, mis seega vähendab rahvusvaheliselt Eesti partnerluskapitali.

Euroopa Komisjoni sügisprognoosist leiame, et Eesti on üks väheseid liikmesriike, kus veel 2010 ei suudeta reguleerida majandust nii, et selleks ajaks juba teiste liikmesriikidega võrreldes kõvasti langenud reaalmajanduspotentsiaal saaks efektiivselt ära kasutatud. Eesti kuulub murettekitavate “rentnikriikide” rühma, kus netorahvatulu jääb oluliselt väiksemaks (ligikaudu 80 protsenti) sisemajanduse kogutoodangust.

Netorahvatulu (Eestis tänavu oodatavalt 168 miljardit krooni, veaga +/-5 protsenti) on see, mis jääb rahvuslikuks lõpptarbimiseks ja netoinvesteerimiseks, olles seega olulisem näitaja kui sisemajanduse kogutoodang (ligi 210 miljardit ja vist mõnevõrra väiksema veaga).

Eurostatist leiame kinnitust eeskätt just viimasele hädale ehk ahtale netorahvatulule, kuid ka meie majanduslikku jätkusuutlikkust kammitsevaid muid asjaolusid leiame sealt.

Teadus- ja arendustegevuse madal osakaal, eriti põhjanaabritega võrreldes, liiklusohvrite kõrge arv, energiakasutuse eriti madal efektiivsus, tööviljakuse langus, kõrge töötus, kõrge majanduslik ebavõrdsus ja sotsiaalne tõrjutus, seda eriti kõige väetimate arvel – seega madal sotsiaalkapitali tase jne.

Kriisist välja tulemisel Euroopa Liidu keskmisega sammu pidamiseks ja jätkusuutlikkuseks on Eestil vaja viia oma teadmisstruktuur teaduspõhisele põhjamaisele tasemele.