Valter Parve: Isevooluteed astuv asendushooldus vajab reformi.

Foto: Andres G. Adamson

Tartu ülikooli Pärnu kolledþi lektor Valter Parve üllatus tõsiselt, kui teada sai, et ta on arvatud 2009. aasta Sinilinnu aastapreemia saanute hulka. “Olen aktiivsest lastekaitsest eemal,” imestas ta.

Parve jagab aega õppetöö, uuringute, kirjutamise ja kuues hoolekandega seotud organisatsioonis osalemise vahel, mis annab võimaluse olla kursis toimuvaga, tuua loengutesse teateid tegelikkusest.

UNICEFi aastapreemia on tunnustus laste heaks tehtu eest. Mis meenub?

Lastevarjupaiga Oliver sünd ja kasuperede süsteemiga seotud probleemid – need on südameasjaks olnud. Mu magistritöö teema oli Pärnu linna hoolekande ümberkorraldamine. Muide, tegime siinmail Eesti esimese kasupere lepingu juba 1993. aasta mais ja 1997. aastal käivitasime hädaabitööde brigaadi, millest kasvas välja MTÜ Aktiviseerimiskeskus Tulevik, mille liige olen siiani. Tulevik avas hiljuti oma ringluspoe, kus käsitöö, mööbel, riided, jalanõud on tehtud taaskasutusele võetud materjalidest.

Oliveri meenutan sooja tundega. Saime kokku hea meeskonna. Lapsed, kes tulid, jooksid kodust ära vägivalla, ärakasutamise, tühja kõhu eest … Mõni jäi aastateks. Elasid Oliveris ja käisid koolis, kuni suutsime käivitada perekonnas hooldamise.

Personal pidi lastele rohkem tähendama kui soe söök ja magamisase.

Tähendaski. Esialgu olid kasvatajaiks naised, hiljem tekitasime peresüsteemi: oli viis mehe ja naisega kasvatajapaari. Ka ise olen aasta kasvataja olnud ja julgen öelda: andsime maksimumi. Aga tõde on, et maksimumist alati ei piisanud – polnud ressurssi, kogemusi.

Küllap pidite kohtuma peredega, kust laps jalga laskis.

Pidime tõesti. Tollal oli meil printsiip, et ühtegi last ei panda kasuperesse väevõimuga. Tuli saavutada, et ema või isa annaks kirjaliku nõusoleku. See tähendas sõite mööda peresid, vanematega jutuajamisi teemal, ehk võiks laps elada mõnda aega kasuperes. Lapsi jooksis kokku üle Eesti ja tuli ette pikki sõite. Muid lastekaitseteenistusi ju tollal polnud, varjupaik pidi ise töö ära tegema.

Olete äärmiselt aktiivne osalema teaduslikus ja arendustegevuses, palju on publikatsioone sotsiaaltööst. Olete saanud uurimustoetusi …

Olen uurinud laste põhikoolist väljakukkumise põhjusi ja õpingu katkestanute toimetulekut. Mõni aasta tagasi käisin peredes, kust laps on suunatud õpilaskodusse, saamaks teavet, kui palju pere moraalset toetust ja õpetust saab.

Eelmisel aastal oli uuringu teemaks külaelu areng. Just lõpetasin osalt riigikontrolli tulemustel põhineva uuringu ja artikli asendushooldusest (www.omapere.ee/et/node/157). Mõnikord tuleb toimetada teistegi artikleid – olen ajakirja Sotsiaaltöö kolleegiumi liige ja julgustan tudengeid oma mõtteid avaldama.

Millise tõdemuse need uuringud-projektid andsid?

Et asendushoolduse puhul peaks stiihilise arengu aeg läbi olema ja nüüd oleks vaja maakondlikku koordineerivat üksust, näiteks sihtasutust. Samuti oleks aeg loobuda enesepettusest, et lastekodu rühma ühisest korrusmajast sinnasamasse õue peale ehitatud peremajja kolides paraneb oluliselt asenduskodus pakutava kvaliteet.

Kumb on parem, asendus- või lastekodu?

Mõlemad on vajalikud, aga proportsioonid on paigast ära. Lastekodudes on ligikaudu 1200 last, kasuperedes 400. Võiks olla vastupidi. Neli-viis aastat tagasi oli enam-vähem pooleks, tuhat ja tuhat. Aastas kulub asendushooldusele ligi 200 miljonit krooni ja mitte keegi otsustajatest-rahajagajatest ei tunne huvi, kuidas lastekodus üleskasvanu oma eluga hiljem hakkama saab.

Olete viibinud paljudes riikides, eriti Skandinaavia maades. Üks linnuke siristas hiljuti, et Parve käis Austraalias. Mis reis see oli?

Tegu oli ülemaailmse sotsiaaltöötajate kuuajalise vahetusprogrammiga, kus tasuta elamine, aga muud kulud tuli ise kanda. Aastal 2000 olin selle raames Rootsis, seejärel Austrias. Nüüd tundsin huvi, kuidas üsna liberaalse sotsiaalpoliitikaga riik on oma töö korraldanud.

Austraalia positiivne kogemus kinnitab, et enne kui otsustada lapse perest äravõtmine, tuleb võimalikult vara hakata seda perekonda toetama-jälgima. Tuleb olla täiesti kindel, et on tehtud kõik võimalik vältimaks lapse eraldamist. Kui on näha, et vanemad siiski ei saa hakkama kodusoojuse pakkumisega, ei või venitada lapse püsiva asendushooldusega.

Vaja on professionaalseid ja oma töö eest tasu saavaid kasuperesid. Praegu Eestis neid lihtsalt ekspluateeritakse: lastekodus maksab lapse hooldus 10 000 – 16 000 krooni kuus, kasuperele antakse aga kulude katteks 3000 krooni kuus. Ka tuleks välistada lapse solgutamine kodust kasuperre ja tagasi, taas kasuperre ja tagasi.

Teine oluline põhimõte Austraaliast on lapse kuulumine kuhugi. Ta võiks kuuluda valda, kihelkonda, külla. Lapsel peab olema võimalus samastuda mingi kogukonnaga.

Näiteks maakonnakeskuses püstipandud lastekodu asemel võiksid olla selle pered hajutatud nii, et asendushooldusele paigutatud lapsed oleksid lähemal oma kodukohale. Ehk saaksid nad siis tunda seda, et on osa mingist kogukonnast.

Oma viimases uuringus Eesti lastekodudest sain kahjuks ka selliseid vastuseid, mis kinnitavad täielikku huvi puudumist nende omavalitsuste poolt, kust lapsed on ära suunatud ehk “kaelast ära”.

Üldsusel on mulje, nagu ei teeks sotsiaaltöötajad kõike võimalikku. Milles asi?

Et sotsiaaltöötajaid palju kritiseeritakse, on osalt selle tagajärg, et reklaamiandjate ja kolletuva meedia arvates on nn sotsiaalporno köitev ja toob raha sisse. Sotsiaaltöötajal ei ole ajalehes või televisioonis võimalik enda kaitseks midagi öelda, sest tema kutse-eetika ei luba oma kliendi kohta täit tõde öelda. Ta peab kaamera ees vaikima ja kõik – ka suvalised või pahasoovlikud – järeldused ära kannatama.

Kahjuks on neidki sotsiaaltöötajaid, kelle tegevus on andnud alust tõsiseks kriitikaks. Halbu üksikuid näiteid on tulnud üle Eesti. Olen ESTA eetikakomitee liige ja just praegu püüame saada selgust ühes meedia kaudu vallandunud konfliktis.

Lektorina arutate tudengitega meedias ilmunut. Mida olete neile selgeks teinud?

Valmistan ette kevadist loengukursust suhtlemisest meediaga. Kuidas teha nii, et sotsiaaltöötaja ei satuks meedia peksupoisiks ja ühtlasi ei saaks kahjustada kliendi huvid.

Näiteks eelmisel aastal avaldas üks soliidne päevaleht loo probleemse käitumisega emast, lisatud fotol oli äratuntav tema tütar. Kogusime tudengitega 26 allkirja, saatsime toimetusele protesti, et on eksitud ajakirjanduseetika vastu. Avaliku sõna nõukogu jäi meiega nõusse, väljaanne ei ole veel vastanud. Seegi on kogemus.

Võtame telesaate “Naistevahetus”. Kõikide nende naiste puhul, kes tirivad oma lapsed saatesse Eestile vaatamiseks, tuleks algatada küsimus laste väärkohtlemisest.

Teil on tore algatus “Austa nõrgemat”. Tudengitega selgitate välja viisakaid autojuhte, kes lasevad jalakäija ülekäigurajal üle tee. Miks te seda teete?

Õppetöös eeldan, et tudeng on tulevikus maailmaparandaja kalduvustega. Püüan neile aktsioonis vabatahtliku osalemise kaudu pisukest kogemust anda. Oleme üheskoos 62 korda selgitanud välja viisaka juhi. Õppurid kogevad: heale ideele võib leida toetajaid. “Austa nõrgemat” tuurib üle kümne aasta, preemiaks juhile on tasuta autokütus. Seni pole sponsorite leidmisega raskusi olnud.

Mida muudaksite meie ühiskonnas?

Tahaks rohkem vastutustunnet valitsejatelt-otsustajatelt. Siin võin tuua näite Pärnu linnavolikogu tööst, kus toimub nimetu hääletamine. Nüüd ei saa kelleltki küsida, miks sa olid niisuguse sigaduse poolt nagu Pärnu sadama aktsiate loovutamine. Hääletus olgu nimeline.

Teiseks – riigi õhukeseks hööveldamisega (näiteks tulumaksu alandades) on jõutud sinnamaale, et riigil on raskusi oma ülesannete täitmisega. Kõike ei saa masu kaela ajada. Igaühel jääb nüüd rohkem raha taskusse, kuid sellega ei lapi nõrgestatud turvatunnet, haridust, tervishoidu. Vaja on taastada riigi suutlikkus riigina toimida.

Kolmandaks püüame Eesti-Hollandi heategevusfondiga Päikeselill luua nn toidupanka, mis vajab mõistvat suhtumist eriti tervisekaitselt. Pank koguks kokku ja toimetaks müümata jäänud, kuid kasutuskõlblikud toiduained abivajajateni tasuta. Praeguse korra alusel need visatakse lihtsalt ära.

Ees on jõuluaeg. Küllap on teilgi vaja nautida rahu, võitlesite aastaid tagasi raske haigusega. Kuidas end tunnete?

Õnneks on nii, et olen saanud väga head ravi ja kuhjaga sõbralikku tuge oma perelt ning kolleegidelt. Praegu probleeme ei ole. Tahaksin olla parem isa ja vanaisa oma kolmele lapsele ja viiele lapselapsele, leida rohkem aega ema jaoks. Ehkki näeme üksteist pea igal nädalal, on kiirus peal ja suurt asi vanaisa ma praegu ei ole. Enesetäiendusele kulutatud aeg tuleb tasa teha ja loengud kuhjusid aasta lõppu – jõulud tulevad töö tähe all.