Peeter Järvelaid: Berliini müüri langemisest ja ühiskonna muutumise kultuurist

Berliini müüri langemise 20. aastapäeva puhul eksponeeriti müüri fragmente Euroopa Parlamendi juures. Foto: Euroopa Parlament

Ajaloo suured hetked tulevad ikka paljudele ootamatult. Uduvihmast hallivõitu Berliinis möödusid pidustused, millega tähistati kahte aastakümmet päevast, kui avanesid esialgu Berliini eraldava müüri ühe piiripunkti tõkkepuud, ja sellega läks liikvele kogu Euroopa.

Huvitav, et enam mäletatakse seda, kuidas üle piiri tulid Ida-Berliini elanikud oma tossavate Trabantidega ja keda Lääne pool tervitati šampanja ja kallistustega. Ka polnud läänepoolsed berliinlased kitsid oma vendasid idast hea õlle ja banaanidega kostitamast. Praegu meenutavad inimesed seda mõlemal pool endist piiri härdusega, sest neid seob see eriline tunne, kus igasugused merkantiilsed huvid olid korraks ununenud ja valitsesid üllad, inimlikud sügavad sõprussuhted.

Angela Merkeli meenutused

Berliini müüri langemise aastapäeva teeb Saksamaa jaoks eriliseks asjaolu, et 21. sajandil sai juba teist korda selle riigi valitsuse juhiks (kantsleriks) naine, kes kasvas üles just Ida-Saksamaal. Loomulikult ei saa ajakirjanikud jätta sellist haruldast võimalust kasutamata, et pinnida üksikasju füüsikadoktori kraadiga poliitikult Angela Merkeli elust kaks aastakümmet tagasi.

Maailma on läinud ja juba elab oma elu Merkeli kuulsaks saanud lause, et Berliini müüri langemise momendil oli ta saunas ... Pärast sauna olevat tollal 35aastane Merkel koos sõbraga läinud õlut jooma. Alles pärast baarist lahkumist mõistnud nad, mis juhtunud oli, kui sattusid keset rahvahulka.

Merkeli tollane elukoht olevat olnud küllalt lähedal sellele Berliini ajaloolisele sillale, kus esimesena Ida ja Läänt eraldav tõkkepuu avanes. Sakslased on üldiselt tuntud kui seaduskuulekad ja nii tasuks meil meeles pidada, et küll üksteisest mööda rääkides, kuid Berliini piiritõkete avanemine toimus ikkagi loa olemasolul.

Tõsi, vaid kaheksa kuud varem oli piiril hukkunud viimane meile teadaolev Berliini müüri salaja ületada püüdnud inimene. Vaimuliku peres sündinud Angela Dorothea Kasner polnud kindlasti dissident. Nagu kirjutavad Saksamaa ajakirjanikud, oli ta nii noorpioneer kui noorteorganisatsiooni FDJ liige. Ehk seetõttu on seletatav, et Merkel olevat läinud alles järgmisel päeval (10.11.1989) koos õega Lääne-Berliini kuulsaimasse kaubamajja Kaufhaus des Westens.

Kuid see piiri(de) ületamine muutis midagi väga oluliselt tema elus. Merkel, kes jõudis suurte murrangute ajal olla SDV peaministri Lothar de Maiziére pressitöötaja, oli lähedal asjadele, mida ajaloolased veel peavad põhjalikult uurima.

Lothar de Maiziére tunnistas koos oma onupojaga tänavu Berliinis, et nad koos viisid ellu paljugi sellest, mis oli vajalik, et Saksamaa saaks üheks. Praegu on üldsusele teada, et de Maiziere onu oli Lääne-Saksamaal väga kõrgel kohal olev sõjaväelane ja just tema pojast sai SDV peaministri nõunik reformide ajal.

Hiljem katkes de Maiziere poliitiline karjäär ühinenud Saksamaal, sest vastased tõid välja dokumendid, mis viitasid tema sidemetele Stasiga.

Kuid tulles Merkeli juurde, tuleb öelda, et kui ajakirjanikud küsisid Euroopa ühe võimsama riigi juhilt, kas ta tollases tegevuses soovis pigem Saksa Demokraatliku Vabariigi reformimist ja mitte selle kadu, tunnistas Merkel ausalt, et nii see tol hetkel tõesti oli. Kuid tema vaated olid kiirelt muutunud, kui ta nägi, kuidas sotsialismileeris musterriigiks olnud riik lausa silme all kokku kukkus. Selles olukorras olevat ta meelt muutnud ja astunud nende leeri, kes tahtsid ja viisid kiirelt läbi SDV kui riigi likvideerimise.

Merkel liitus 1990. aastal keskparempoolse CDU parteiga ja ta valiti parlamendisaadikuks. Sealt algas Merkeli tee Saksamaa kantsleriks.

Mõnele inimesele on antud tegemata jäetud asjad tasa teha ja nii sai Merkel kaks aastakümmet hiljem, 9. novembril 2009 võimaluse kõndida, saadetuna välismaa prominentidest ja endistest Ida-Saksamaa dissidentidest, üle ajaloolise silla (seda nimetati rahvasuus Kurjaks sillaks – sks Böse Brücke), mis juba on läinud ajalukku kui Berliini müüri langemise esimene samm.

Müüride lõhkumine ei too veel uut ühiskonda

Eesti lähiajalugu tunneb ühte peaministrit, kes meeldis rahvale oma väljendiga “murrame läbi”, sest ta oskas seda öelda päris erilisel moel. Kuid Berliinis kaks aastakümmet pärast seda, kui Berliini müür langes, tuleb juhtivatel poliitikutel tunnistada, et Saksamaa pole tänapäevani päris üheks kasvanud.

Kantsler Merkel tunnistas kurbusega, et suurim probleem on ikkagi veel sotsiaalne ebavõrdsus. Ikka on Ida-Saksa aladel enam vaesemaid ja majandussurutise ajal on idaosa töötute arv lausa kordades suurem riigi teisest osast. Kuid erisusi on näiliselt tühistes asjadeski, näiteks suhkruhaigetel mõõdetakse Ida- ja Lääne-Saksamaa osas veresuhkru hulka eri mõõtühikutes, arstid toovad muutustest loobumise põhjusena, et patsiendid on nii harjunud, ja nad kirjutavad oma patsientidele näidud, millega nood on harjunud.

Veresuhkru näide on loomulikult kõrvaline, kuid siiski küllalt kujundlik, et tuua see kui üldisem tunnus, mis näitab, et ühiskondi lahutav piir on füüsiline (mida saab käega katsuda ja vasaraga lõhkuda), kuid alati eksisteerib müür meie peades, meie eluhoiakutes, ja seda saame maha võtta vaid meie ise. Kui imelik see ka ei ole, on vaimset müüri lõhkuda raskem kui kivist müüri maha võtta.

Müüridoomino 2009

Berliini müüri langemise pidustuste üks keskne tseremoonia oli kunsti-happening, milles aukülalistest osales Poola endine president, Nobeli rahupreemia laureaat Lech Walesa. Walesa kui Gdanski (Danzigi) laevatehase elektrik ja ametiühingu Solidarnocz üks juhte tõusis 20. sajandi lõpu suurte tegelaste hulka. Berliinis ajakirjanikele intervjuud andes rõhutas ta, et maailma muutnud inimesed polnud mitte oma poliitilistelt vaadetelt targad, vaid nad olid lihtsad targad, et julgeda teha samme, mis viisid maailma muutumisse.

Berliini müüri langemise üritused olid hästi ette valmistatud ja poliitiliselt tulevikku vaatavalt komponeeritud, seetõttu tasub meelde jätta neil, kes tahavad Euroopa 21. sajandi ajalugu paremini mõista, miks oli Berliini ürituste korraldajatel vaja kaasata just Lech Walesa Berliini müüri langemise doomino kunsti-happening’i.

Walesale anti au ligi kilomeetri pikkusel piirialal püsti pandud Berliini müüri tükke meenutavad plastklotsid (nagu suured värvilised doominokivid) kukkuma panna, mis kuulsaima poolakast elektriku tõukest hakkasid vaatajate silme ees üksteise peale langema, kuni lõpuks oli müüridoomino maas. Berliini müüri langemise pidustuste sõnumina oli sellega öeldud: kas tahame või mitte, oleme omavahel siin maailmas tugevalt seotud ...

Kuid päriselt ei saanud vastust teisele küsimusele: kas lapsed, kes selles poliitilises ekstaasis Saksamaal eostati ja on nüüdseks täiskasvanuks saanud, see “Berliini müüri murdmise põlvkond” toob muutuse Saksamaa ühiskonda tervikuna?

Praegu pole Saksamaal paljud nende sündmuste kaasaegsed muutuste ulatusega sugugi rahul. Tol korral juleti unistada enamast, kui reaalne elu neile nüüdseks on pakkunud.