Mitte ainult armastusest ehk rannateel romantikat otsimas

Sügisromantika Lepaninal. Foto: Urmas Luik

Varblast Iklani on mööda maismaad minnes ligikaudu 140 kilomeetrit - vahemaa, mille võib mõistlikult sõites läbida pealt poolteise tunniga. Ent milleks kiirustada, kui tee äärde jääb nii palju põnevaid ja kauneid kohti, kus peatus teha.

Läänemaa poolt romantilisele rannateele suundudes jääb esimesena ette Paatsalu ja sealne lahest vaid kiviviske kaugusele rajatud puhkekeskus. Piisavalt ruumikas, et korraldada nii seminare kui suvepäevi. Samas on loodud hubased tingimused pere seltsis aja veetmiseks. Selle tarvis on peamajast mõnevõrra kaugemale ehitatud peredele mõeldud nelja- kuni kuuekohalised kööginurgaga varustatud majakesed.

Vanakraamiromantika

Edasi kannab tee romantika otsija Varblasse. Ja kui juba sinna jõutud, tasub kindlasti põigata Uue-Varbla mõisahoonesse sisse seatud muuseumisse. Romantika on seal tõsiselt päevakorda võetud.

Nimelt on mõisahärral ja muuseumi direktoril Rene Kasel kavas ehitada mõisa hoovis lösutav maakividest panipaik armupesaks. Lai ja pehme voodi sisse, ahi nurka, küünal öökapi servale põlema ja ongi valmis. 

Kel isiklikku küljesoojendajat kaissu võtta pole, saab sellegi muuseumist laenutada. Ekspositsiooni hulgas, mis hõlmab põnevat kraami alustades mõisahärra roostetanud kuuenööbist ja lõpetades esimeste siiamaile jõudnud mobiiltelefonidega, on see täiesti olemas. Kuuma veega täidetavast plekist "punsust" paremat küljesoojendajat annab otsida.

Suurema häda korral lubas Kask armutuppa kaasa võtta kolmekümnendatest aastatest pärit saksakeelsed kunstiajakirjad. "Mingit rahalist väärtust neil pole, nii et sest pole midagi, kui mõni leht läheb erutusest värisevate käte vahel kortsu," on Kask mõistev mees.

Õngeromantika

Mööda lahejoont järgivat käänulist ja kitsast, bussipeatustest, üksikutest majadest ning metsade ja põldude vahele jäävatest idüllilistest külakestest läbi jooksvat teed Pärnu poole liikudes leiate end Tõstamaalt.

Kaupluse ja mõnusa söögikohaga varustatud keskusest veidi eemale hoiab Tõstamaa mõisakompleks, mille puhul pole romantika leidmine mingi probleem. Kui mõisa roosaks värvitud peahoone aadressil Kalli maantee 13 ei ole romantiline, siis mis on romantiline?

Tõsi, kalade jaoks on romantilisem aeg selleks aastaks lõppenud. Paadid on kaldale vinnatud ja järve äärde õngemeeste majutamiseks ehitatud hütid seisavad kevadet oodates tühja.

Ent nagu puhkekeskuse perenaine Tiina teadis rääkida, olla veel selle nädala alul paarikilone havi kätte saadud. Kes tahab ja pererahvaga jutule saab, võib proovida järele teha.  

Näputööromantika

Pärast Tõstamaalt lahkumist võib enne Pootsit keerata paremale ja suunduda Munalaiu sadamasse. Sealt pääseb nii üle vee kätte paistvale Manijale kui Kihnu saarele.

Keda meresõit ja saareromantika suuremat ei köida, võib piduripedaali sõtkuda Pootsi vaibakoja juures. See on koht, kus saab hinges pulbitsevad tunded vormida kirevaks põranda- või lauakatteks.

Vaadates kangastelgede taga energiliselt askeldava vaibakoja perenaise Ruth Mäe kärmeid liigutusi, võib jääda mulje, et ise vaiba valmistamine ei ole oluliselt keerulisem kui selle ostmine. Ega olegi, ainult algaja kuduja peaks arvestama, et kahe tunni jooksul saab ta valmis nii poole meetri pikkuse vaibajupi.

Peale kudumise võib vaibakojas õppida punumistehnikas vöid valmistama. Näiteks saavad romantikud õppida, kuidas punuda südametega kaunistatud vöid.

Kel näpuosavust või tahtmist vajaka jääb, võib minna lihtsama vastupanu teed ja osta teiste valmistatud kudumeid. Kas siis mõne värvikireva vaiba, moodsa kangast õlakoti või kirivöö.  

Hiljuti avati mõisa kõrvalhoone teisele korrusele sisse seatud vaibakoja kõrvaltoas veel üks, mereteemaline õpituba. Seal õpetatakse kõiksugusest mere poolt kaldale uhutud nodist põnevaid esemeid tegema. Pilliroost pildiraame, vee vormitud puutükkidest loomakujukesi, teokarpidest pilte ja muud nipet-näpet. Ilmselt annab isegi surnud hüljestega miskit põnevat ette võtta.

Mereromantika

Kui vaibakoda on ehk rohkem õrnemast soost romantikute pärusmaa, siis isased romantikud saavad oma doosi kätte Liu ranna paadimeistrite juurest. Kolhoosiaegsete töökodade vahel hõljub kuuma tõrva mõrkjas-magus lõhn, kaikuvad haamrilöögid ning kusagilt suletud uste tagant kostab võimsate masinate jõuramist.  

Uhkete jahtidega siin ei jännata, põhirõhk on rasket ja ausat tööd sümboliseerivate kaluripaatide valmistamisel. Selles osas ollakse Eestis esirinnas, nagu kinnitas ettevõtte juhataja Ivo Tart.

Kui silmate Pärnu lahel vett kündmas mõnd kaluripaati, on selle suure tõenäosusega valmistanud just OÜ Liu Paadi meistrid.

Liu paadi tõutunnustega ehk üsna lameda põhja ning seetõttu konkurentidest parema kandevõimega paate võib hulganisti näha Peipsi pealgi. "Kes aga raha maksab, sellele teeme," sõnas Tart.

Peale paatide valmistamise tegeldakse Lius nende eest hoolt kandmisega. Nii mõnigi pehkinud laudisega kaluripaat on saanud siin endale uue plastkatte, mis lubab tal veel aastaid peremeest teenida ja veest kala nõuda.

Ent kaunil rannikul ei murta ainult tööd. Liu paaditehase naabrusesse on rajatud mitu puhkekeskust. Näiteks Ojako külalistemaja. Just seal sündis 2008. aastal romantilise rannatee idee. Ja mitte ainult idee. Puhkekeskuses on spetsiaalselt kaunishingede tarvis sisustatud roosituba.

Rannaromantika

Veel enne Pärnu jõudmist kannab mustjashall asfaldilint teid Valgeranda.

Siinkandis on kaks võimalust. Kui olete kahekesi romantika peal väljas ja teil on kahe peale taskus tuhat krooni, tasub külastada villa Andropoffi. Seal pakutakse paarikestele spetsiaalset romantikapaketti ehk majutust peamaja saunaga apartemendis, soovi korral tuppa serveeritavat kahekäigulist õhtusööki ja pudelit majaveini.  

Kui te aga teenindamist ei vaja või soovite üksi olla, tasub suund võtta Valgeranna promenaadile. See on praegu hoopis teine koht kui suvekuudel. Ilm on golfi mängimiseks juba liialt külm, seikluspark on talveunne tardunud ja Doberani kohvik suletud - Valgeranda on saabunud hilissügis.

Kõik on tardunud, mitte midagi ei muutu ega juhtu. Kedagi pole. Keegi ei tule. Aega on. Tallata liiva sisse jalajälgi. Vaadata. Iseendale otsa. Kõigest ja kõigist mööda. Tõtt tinahalli merega, mis kusagil kaugemal saab taevaga üheks. Mõtelda. Mitte millestki. Kõigest.

Tunda. Mitte midagi. Vihmapiisku külmavõetud palgeil. Igatsust. Meenutada. Unustada. Andestada.

Seejärel aga lömastada saapaninaga sõrmede vahelt pudenenud sigaret. Suruda käed taskusse, lasta kärakas kõhutuult ja jalutada huuli kokku pigistades minema.

Nõukaromantika

Valgerannast lahkumise järel võib selle asemel et Pärnu linnamelusse sukelduda, võtta suuna hoopis Sauga poole ja külastada end mugavalt Sauga jõe kääru sättinud Uueda turismitalu.

Kolmapäeva hommikul oli selle hoovi peal vaikne, nagu ilmselt kõigi sedasorti asutuste hoovides novembrikuu keskpaigas. Ühtäkki läks õue piirava peomaja uks lahti ja hoovile astus sinistes ehitustunkedes mees. Tühi puukorv käe otsas kõlkumas, astus ta reipalt üle hoovi. "Ah et romantikat," täheldas töömees - kes, nagu selgus, pole mitte sulane, vaid majaperemees Helmut Uus - küsimuse peale lõbustatult. "Ei no, oleks ma teadnud, ma oleks poest toonud mõne liitri," muheles ta.

Endal aga on terve katusealune romantilist rauda täis. Villised, Zillised, Moskvitšid ning mootorrattad.

Veelgi eksootilisemad kui nõukogudeaegsed autod on aga paar puitmaterjalist kokku löödud masinat. Made in Uueda. Peata mehe kujulise kvaliteedimärgi võiks neilegi vabalt peale pressida. Nagu kogu turismitalule, kus kõikjal näha pererahva hoolitsevat kätt. 

Metsaromantika

Teisele poole Pärnut jääb Riia maantee äärde Reiu külla Rohelise Luksuse Häärber. Üks isemoodi majutuskoht, kus peale voodikoha, padja ja teki pakutakse muudki põnevat. Luksuslikku lihtsust.

Sest on ju tänapäeval luksus süüa porgandit, mis alles hommikul on mullast välja kistud. Lülitada välja telefon. Olla koos lähedastega ja mitte midagi teha. Või siis just teha. Üheskoos.

Nii nagu meri, nii kuuluvad romantilise rannatee juurde metsad, kus kopsud värsked õhku täis tõmmates osoonist joovastuda. Ükskõik kas siis Jõulumäe suusaradadel või Tolkuse raba laudteedel. Mõlemad jäävad mugavalt Via Baltica äärde.

Pärast Tolkuse raba külastamist keerab aga üks õige romantik Via Balticalt mere äärt pidi looklevale vanale Riia maanteele. Juba kas või sõiduelamuse pärast, mida see sõitjaile pakub.

Ja kui te seal juba olete, jõuate varem või hiljem Kabli pagari poeni. Kuuldused sellest pisikesest poekesest on levinud üle kogu riigi. Vähe on neid, kes suudavad pisikesest pagaripoest mööduda, ilma et endale ahjusoe saiake või paar osta.

Mis on neis saiakestes sellist, mis neid ostma sunnib? Perenaise ametit pidav Elve Vahenõmm salgab taigna sisse salajase koostisaine segamise igatahes maha. Üks salanipp, mida kokaraamatutes aga kirjas ei ole, neil siiski olevat. Nimelt tuleb tööd teha hoole ja armastusega. Ja nendega, erinevalt näiteks munakollasest või suhkrust, ei saa kunagi üle pingutada.

Rääkides armastusest ja romantikast, on Kabli pagari kokad võimelised valmistama näiteks südamekujulisi küpsiseid.

Luksusromantika

Soovite saiakestest tõsisemat kõhutäit, saate selle Lepanina hotelli merevaatega restoranist. Romantikutele on Lepaninas välja pakkuda kaks paketti: "Pimedate ööde piknik" ning "Pakett paadunud romantikutele".

Mis võiks olla romantilisem kui armastatuga koos lesida tekkidesse mähituna rannamajakese lamamistoolidel, ümberringi veiklemas küünalde valgus ja siinsamas, pärani avatud ustest paistmas laisalt loksuv meri. Vaadata, kuidas loojuva päikese viimased kiired upuvad laintesse, rüübata hõõgveini ja poetada piknikukorvist teineteisele huulte vahele hõrgutisi.

Pärast minna koos sauna või mullivanni. Seejärel juba restorani, kus spetsiaalselt teie jaoks on aknaorvas kaetud laud. Pärast õhtusööki sulgeda ennast kogu ööks merevaatega hotellituppa. Kõike seda "Pimedate ööde piknik" pakubki.

"Paadunud romantikute" puhul on aga piknik asendatud kehahooldusega. Tavalise numbritoa asemel pakutakse neile mullivanni või saunaga sviiti, kus ootab pudel külma vahuveini.

Rekka-romantika

Ligikaudu 250 kilomeetri pikkune romantiline rannatee leiab oma lõpu või siis just alguse - sõltuvalt sellest, kustpoolt liikuma hakata - Läti külje alt Ikla piiripunktist.

Piirivalvuritest tühjaks jäänud hoonesse sisse seatud Ikla kantiini nimelises söögikohas ja selle ees laiutaval suurel parkimisplatsil näeb tõupuhast rekka-meeste romantikat.

Siin suurte masinate vahel või söögisaali leti ääres kohtuvad veokijuhid kõikjalt maailma nurkadest. Istuvad korraks maha, vahetavad suutäite vahele mõne napi lause ja kaovad siis oma teed.

Nimetatud sai vaid mõni romantilise rannatee äärde jääv koht. Tegelikult leiab romantikat igal kilomeetril. Igast metsatukast, poeesiselt või heinamaalt. Sõltuvalt sellest, kes ja mida otsib.

Ent romantika otsimisega on nagu Pipil spungi otsimisega. Enne kui leidnud pole, ei saagi sotti, mida täpselt otsid. Kui aga leiad, tead kindlalt, et just seda sul vaja oligi.