Kas saab panna ühte patta liha, rosinad, pipra, sidruni, tomati, kala ja midagi väärt värki veel ning süües öelda: poleks uskunud, et nii nämmi tuli?
Opel Insignia on hea ühepajatoit
22. november 2009, 13:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Testinud kõiki auto omadusi ühte koondada püüdvat Opel In-signiat, hakkaks nagu uskuma, et kõik ühes on võimalik.
Kõigepealt paluks lugejal hakata unustama niisuguseid habemega nalju nagu "Opeli mehed ei tervita üksteist sellepärast, et hommikul nad teeninduses juba kohtusid" või "ükskord saab igast autost Opel". Maailma autotööstus on nende penskarinaljade loomisest saati palju muutunud. Firmade omandus on risti-rästi, keegi ei tea, kus ja kellele mingeid unifitseeritud juppe tehakse, ühe automargi maine tõuseb ja teise oma kukub. Nii eelistab näiteks allakirjutanu Škodat ja Subarut iga kell sama klassi Mercedesele ega kirtsuta nina isegi Kia ees.
Mis puutub Opelisse, siis vääriks see automark konservatiivse mõttelaadiga Eestis suuremat lugupidamist kui napp 2,2protsendi-line turuosa. Euroopas tervikuna usaldab Opelit enam kui kolm korda rohkem ostjaid.
Ambitsioonid õigustasid end
Kas teate, mida tähendab In-signia? Ladina keeles on insiigniad kõrge aukandja tunnused, näiteks valitsejal kroon ja valitsuskepp, piiskopil mitra ja karjasekepp.
Opel pani oma uuele lipulaevale ambitsioonika nime ja esitles uut, tänavu Eestisse jõudnud ja loodetust ehk rohkemgi ostjaid leidnud keskklassi sedaani mullu juulis Londonis korraliku aplombiga. Potters Fieldi pargis lasti justkui kogemata 45 meetri kõrguselt kukkuda 3,2tonnine ja 4,7meetrise läbimõõduga massiivne kera. Kuus meetrit vabalangemises olnud muna püüti enne pauku kinni ja sellest ilmus senitundmatu auto Opel Insignia.
Vaevalt nimi ja taevast sadamine mõjusid, ju ikka auto ise - Opel Insignia tunnistati Euroopa 2008. aasta autoks.
Kõik ühes, ei üle ega puudu
Insignia, mida üle 200 kilomeetri nii linnas, maanteeasfaldil kui lumelörtsisel kurvilisel kruusateel proovisin, oli 1,6-liitrine (132 kW) Sports Tourer. Kas nimetada seda universaaliks või luukpäraks, on spetsialistide või maitse asi, sest siin tuleb allakirjutanu arvates juba väliselt ilmsiks mudeli autorite soov pakkida ühte autosse vastused paljudele soovidele.
Igatahes on saavutatud üsna omapärane ja meeldiv välisilme: ei suur ega väike, voolujoonelisust maitsekalt, huvitav hainina ja tuled, ustel reljeefsed kaunistused.
Hinda - selle turbomootoriga auto hind jääb 400 000 krooni tasemele (aga Insignia ST hind algab 300 000 krooni piirimailt!) - näitavad nagu paremate Audide ja Mercedestegi puhul nikkelliistud.
Sama mulje, et see auto on tehtud tavalisest erinevalt mõeldes ja mitmekülgselt nõudlikule inimesele, jääb Insigniast juhiistmele vajudes. Akende suurust pole Insignias taotletud, seega tunned end nagu hästi massiivses ja turvalises autos. Turvaline see ongi, sest talade, kardinate ja patjadega lipulaeva puhul mõistagi kokku hoitud ei ole.
Auto sisedisain rõhutab kaarjaid jooni. Tagumised küljeaknad on kitsenevad, eriti omapärane tundub ovaalne tagaluugiklaas. Nagu väljast kaunistavad Insigniat seest nikkelliistud, vähetähtis pole see, et materjalid on kvaliteetsed, pehmed ja paksud ning odava plastmassi kobisemist pole ilmselt karta.
Ning lõpuks - Insignia tegijad on näinud vaeva Saksa täpsuse rõhutamiseks. Otsisin sportlikust huvist kohta, kus mõni liist teisega kokku ei läheks, ei leidnud.
Sõidumõnu täie eest
Insignia 18tollised veljed jätavad väiksemad teeaugud üle lugemata, seega on sõit pehme. Auto käitus käepäraselt ja väga mugavalt juba esimese harjumistunni järel igasugusel teel ja ilmastikus.
Kui üles lugeda kõik võimalused, mis sellesse autosse peidetud, siis jääb leheruumist selgelt napiks. Ütleks vaid, et neid on nii standard- kui lisavarustuses palju ja jätaks huvilisele endale internetist otsimis- ja avastamisrõõmuks.
Aga mõne asja tooks ikka välja küll. Tunnistan ausalt, et sõitsin esimest korda autos, mis kaug- ja lähitulesid ise lülitas ja hajameelse vastutulija vilgutamisest päästis. Huvitav oli näppida nuppu "sport". Sellega seadis auto ümber nii vedrustuse jäigemaks kui vedrustuse äkilisemaks, olid hetkega kui hoopis teises autos.
Tilgutaks mesimagusasse kiidujuttu õige veidi tõrvakest ka, nii maitseaineks. Pagasiruumi katte all polnud valgustust, reisiarvesti lüliti jäi natuke ebamugavalt rooli taha. Aga need on kõige selle hea kõrval, mida Insignia endasse koondada suudab, pisiasi.
Kokkuvõttes on Insignia auto, mis sobib sellisele inimesele, kes tahab korraga kõiki maksimumilähedasi häid asju saada ning on nõus selle eest keskmisest veidi rohkem maksma.
Pärast selle auto proovimist mina enam Opelist põlastavaid anekdoote ei räägi, luban seda.