Kui harilik tubli inimene töölt lahkub, saab ta paremal juhul kompensatsiooniks nii palju raha, et mitte kohe esimesel kuul nälja kätte surra, halvimal juhul ei sedagi, eriti kui töötaja on mõne pahateoga hakkama saanud. See kehtib reeglina nende töötajate kohta, kel iga sent arvel ja kel pole võimalik olnud oma niigi väikesest sissetulekust suurt midagi säästa.
Ent samal ajal eksisteerib maailm, kus lahkuja tagumiku suunas ei vibutata mitte jalga, vaid minejale ulatatakse sõbrakäsi, mille surumisel paneb tööst vabanenu oma tasku suure summa raha. Seda nimetataksegi kuldseks käepigistuseks.
Kuldse käepigistusega otsustas Pärnu linnale kuuluva taastusravikeskuse Estonia nõukogu tänada ettevõtte kauaaegset juhti Vello Järvesalu, kellele lõpparveks määrati üle 783 947 krooni, millest pärast maksude mahaarvamist jäi järele ikka päris kopsakas summa.
Reformi- ja keskerakondlastest nõukogu oli selle otsuse tegemisel küllalt üksmeelne, vaid Ahti Kõo ja Johannes Kass jäid eriarvamusele, mis kokkuvõttes tühjagi ei lugenud.
Kass oli Keskerakonnast juba välja astunud, seega jäi temal nüüd žest tegemata, kuid seda tegi Kõo, kes nimetatud otsuse järel astus välja Reformierakonnast. See paneb muidugi küsima, kuhu Kõo järgmisena astub, hüppas ta ju vaid mõni aasta tagasi IRList Reformierakonda, kuid vaevalt see küsimus tegelikult kedagi üldse huvitab.
Hoolimata karmidest süüdistustest, on Järvesalu jätkuvalt kohalikus Reformierakonnas kõrgel kohal ja kogus valimistel küllaldaselt hääli, et endale volikogukoht kindlustada. Lõppeks pole Järvesalu veel kohtus süüdi tunnistatud, kuid sedavõrd kuldne käepigistus on praegu ikkagi üle mõistuse priiskav.
Vähemalt ühes asjas suutsid Pärnu linna uued juhid kuldset käepigistust vältida, määrates eelmisele linnavalitsusele kompensatsiooni ühe tööpäeva eest.
Õiglane, eetiline ja märgilise tähendusega käitumine, kuid kui samal ajal omadele meestele sadu tuhandeid kroone kingitakse, paistetakse lõppkokkuvõttes õigluse asemel silma hoopis kahepalgelisusega.