Juhtkiri: Kes on hea kodanik?

Foto: Pärnu Postimees

Seoses käimasoleva kodanikunädala ja tänase kodanikupäevaga küsib Pärnu Postimehe veebiväljaanne lugejatelt, kas nad peavad end heaks kodanikuks. Valdav osa klikkijatest nimetab end kas väga heaks või heaks kodanikuks. Internetiküsitlustesse võib suhtuda nii ja naa ning kindlasti ei kajasta need absoluutset tõde, aga küllalt kindlalt saab nentida, et häid kodanikke leidub Eestis tõepoolest tublisti rohkem kui halbu. Ometi ei tea just iga inimene, mis teeb tavalisest kodanikust hea kodaniku või kuidas ise paremaks muutuda.

See, et teisele ei tohi teha seda, mida ei taha, et sulle tehakse, on üldinimlik põhimõte, aga heaks kodanikuks olemiseks sellest ei piisa. Eesti mittetulundusühenduste ümarlaua esinduskogu sõnastas heaks kodanikuks olemise põhimõtted 2002. aastal ja tegi seda küllaltki õnnestunult. Muu hulgas seisab neis põhimõtetes, et hea kodanik hoiab loodust, mõtleb ülejäänud elusolenditele ja järeltulevatele põlvedele ning, tunnetades oma kohta maailmas ja kaasinimeste seas, mõistab, et elusolendid on asjadest tähtsamad.

Kardetavasti on just need põhimõtted need, mille vastu liiga sageli eksitakse. Tarbimishullus ja ühes päevas elamine maksavad valusasti kätte. Kas saab heaks kodanikuks nimetada pereisa, kes kellelegi kurja ei tee, teeb tublisti tööd, silitab lapsel hella käega peakest ja tund aega hiljem tõstab sama käega prügikotte metsa alla? Kindlasti mitte.

Astrid Hindriks ütleb tänases Pärnu Postimehes väga õigesti, et kodanikuks kasvatakse maast madalast. Me ei saa ühel hommikul peeglisse vaadata ja öelda, et tänasest olen hea kodanik.

Väärt eeskuju heade kodanike kasvamiseks peavad andma vanemad ja hea kasvatuse ning hariduse koolid. Nii saame juurde senisest rohkem häid kodanikke, kes oskavad teha õigeid valikuid näiteks valimistel, eelistades populistidest sulleritele missioonitundelisi inimesi.