Kerli Altmart ja Piia Salundi on Pärnumaa naised, kelle eestvedamisel on sündinud ja kasvab nüüd jõudsalt e-raamatukogu: praegu on e-raamatukogus umbes 70 teost 35 autorilt – päris hea saavutus.
Kas eelistada lugemiseks paber- või küberraamatut?
27. november 2009, 10:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tehnilises osas on abiks tööstusprogrammeerija Andrei Errapart. Altmart ja Salundi rääkisid, et e-raamatukogu küpses ideena juba kahe aasta eest, kui internetis surfates selgus, et eestikeelset kirjandust on pea võimatu leida. Seda lihtsalt polnud: vaid mõni hüüdja hääl kõrbes Bahama Pressi ja hiljem hea algatusena mõeldud, kuid peagi soiku vajunud Kirjanike Kodu ettevõtmise näol. Üllataval kombel ei leidunud isegi vabavara. Naistel tekkis küsimus, miks.
“Kõnelesime ideest ja võimalikust teostusest siin ja seal, kuid lõpeks pidime tõdema, et töömahukus ning autorikaitse seadusest tulenevad piirangud, mis siiani teistelegi samasugustele mõtetele saatuslikuks olid saanud, on asjad, mis idee pigem utoopiaks liigitaks,” rääkis Altmart.
Ometi ei jätnud naised jonni ja esimesed raamatud sai veebi pandud e-raamatukogu nime all tänavu veebruaris.
Tegijad ei ole määratlenud sihtgruppi, kellele e-raamatukogu võiks otseselt mõeldud olla. Pigem püütakse luua rahvalik digiraamatute veebikogu, kust koolijüts leiab oma kohustuslikku kirjandust, romantikalembene armastuslugusid, mudilane unejuttu, poeesiahuviline luulet …
Teisalt soovitakse alternatiivina pakkuda autoritele e-raamatukogu kui keskkonda oma loomingu avaldamiseks.
“Meil on raamatuid, mis kirjastajatele ei pruugi kordustrükkidena avaldamiseks ära tasuda, kuid lugemiseks pakuvad need kirjanduslikke elamusi küllaga. Eriti just nõukogude ajal ilmunu on jäänud teenimatult tagaplaanile,” lisas Salundi.
Raamatukogu loojatel on hea meel raamatuid taasavastada ja avaldada neid küberkeskkonnas koduselt tundvatele lugejatele, näiteks Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestused”, Helga ja Enn Nõu esikromaanid.
Samuti on nad oma jõududega internetis ilmutanud tuntud vabavaraklassikuid, näiteks Vilde, Bornhöhe, Kitzberg ja Koidula. Teisalt saab e-raamatukogus lugeda nüüdiskirjanikke, nagu Murutar, Sauter, Veskimees, Hargla, Espenberg.
Milline on selle teenuse tulevik? Muidugi ei saa e-raamatukogu võrrelda Amazoni või Google’iga.
“Erinevalt nende gigantide võimalustest on meie meeskond väike ja kodukootud: e-raamatukogu on loodud täiesti tavaliste inimeste poolt,” nentisid selle asutajad.
Tagasiside on siiani olnud üldiselt väga positiivne ning seda nii lugejatelt kui autoritelt, kes seni e-raamatukogu kaudu oma loomingut jaganud.
Lugejaid on e-raamatukoguga liitunud ligemale 1800: kuus loetakse eri raamatuid mitusada korda.
Vahvaim juhtum, mis vajadust e-raamatukogu järele hästi ilmestab, oli septembris, kui emakeeleõpetaja pöördus tegijate poole, saamaks abi, kuidas e-raamatuid lugeda.
E-raamatukogu andis talle võimaluse pakkuda oma õpilastele mugavalt kohustuslikku kirjandust, mida klassitäiele lastele on muidu küllaltki keeruline raamatukogudest organiseerida. Edetabeli tipu vallutas raamat “Müütilised muistendid”.