Ene Pajula: Presidendi patronaaži all

Foto: Ants Liigus

Mittetulundusühing Eesti Kodukaunistamise Ühendus on tänaseks edukalt tegutsenud tosin aastat, samal ajal jõudnud pisut murettekitavasse seisu, kus senine toimimisviis ei pruugi enam olla võimalik.

Praegune kodukaunistamise ühendus on president Lennart Meri pärand, ühenduse juured aga ulatuvad sõjaeelsesse aega. Rohtaedu hakkasid edumeelsed noored peremehed talude juurde rajama juba üle-eelmise sajandi lõpukümnendeil. See oli tähelepanuväärne, eriti kui silmas pidada Eesti vanasõna “Ilu ei panda padaje“.

Tollest valulisest protsessist on kirjutanud Karl Ristikivi oma romaanis “Rohtaed“. Elu aga arenes ja oma riigi tekkides sai kodukaunistamine hoogu juurde, nii et aastaks 1935 oli loodud Eesti maakodude kaunistamise selts. Kuigi tollal seda veel mainekujunduseks ei nimetatud, saadi ometi aru, et kaunis heakorrastatud kodus pole üksnes mõnus elada ja tulemusrikkalt oma lapsi kasvatada, vaid et igaühe kodust ja kodu ümbrusest sõltub, mis mulje jääb külast, linnast ja riigistki.

Kõige vahetumalt sõltub riigi heakorrastatusest muidugi turismimajandus, aga paikkonda tulvil niitmata nõgeseid ei võta eriti tõsiselt ilmselt ükski investor. Seega loob riigi mainet iga talu, maja, tänav.

Riiklikult tähtis küsimus

1938. aastal asus liikumise etteotsa president Konstantin Päts ja siis võttis liikumine riiklikult tähtsa iseloomu. President Pätsi allkirjaga aukirju on kodudes veel säilinud, kuigi vahepeal oleme üle elanud aegu, kui sellise aukirja avalikuks tulek võis perele tähendada Siberi teekonda.

Olude rahunedes hakati kodukaunistamisele jälle suuremat rõhku pöörama. Eakamad inimesed mäletavad, et millalgi hakati jälle välja selgitama rajoonide kauneimaid kodusid, kõige paremini heakorrastatud asutusi-ettevõtteid. 1990. aastast soikus kõik. Inimesi tabas kiirete muutuste šokk, kadusid töökohad, senised eesmärgid muutusid mõttetuks. Toasooja hoidmine ja söögi lauale toomine nõudsid nii suurt energiat, et millegi kaunistamiseks enam jõudu ei jäänud. See tegi president Meri murelikuks.

Olukorras, kus riiklik mainekujundus oli muutunud eluliselt tähtsaks, kordades tähtsamaks, kui see oli enne sõda, kutsus president 1997. aasta kevadtalvel kokku maavanemad. Miks just maavanemad? Selleks oli tal mitu põhjust. Kodanikuühiskond oli veel täiesti olematu, samal ajal kui maavanemate positsioon oli tollal praegusest oluliselt parem, nemad olid kesksed ja arvestatavad regionaalpoliitika elluviijad.

Lennart Meri, kes ei tahtnud midagi juhuse hoolde jätta ja soovis olla kindel, et liikumine tõepoolest käivitub, pidas maavanemaid selle kindlaks toeks.

Maavalitsus sai oma inimeste hulgast anda maakondliku koordinaatori ning oma eelarvest tagada vajaliku ressursi, mida maakonnakomisjonil kaunimate kodude väljavalimiseks paratamatult vaja läks. Ühtlasi kindlustas maavalitsus liikumisele riikliku autoriteedi ja andis presidendile kindluse, et tunnustus, mille tema oma nimel välja jagab, on tõepoolest läbinud mitmekordse sõela. Need kodud on tunnistatud parimateks omavalitsuslikul konkursil ja seejärel võitnud maakondlikus võrdluses.

Leidnud toetust peaaegu kõigi tollaste maavanemate juurest, kuulutas president Meri 1997. aasta emadepäevakõnes Estonia kontserdisaalis eeloleva aasta kodukaunistamise aastaks, sõnades: “Mu kallid Eesti emad! Asuge koos isadega, koos oma tütarde ja poegadega korraldama meie Eesti kodu. Tehkem kodud puhtaks ja kauniks nii seesmiselt kui väliselt. See on kõige lihtsam ja jõukohasem viis muuta kaunimaks, puhtamaks, rikkamaks ja tugevamaks kogu Eesti.”

Enesestki mõista asus Meri Eesti kodukaunistusliikumise patrooniks. Patroonina on jätkanud järgmisedki presidendid, nii Arnold Rüütel kui Toomas Hendrik Ilves.

Maavalitsused on olnud tublid

Süsteem käivitus väga hästi. Maavanemad olid südamega asja juures ega pannud kodukaunistamise koordineerimise kohustust kellelegi vägisi. Kuidas muidu seletada seika, et töötajad, kellele see ülesanne langes, on seda võtnud täie tõsidusega tänaseni.

Enamasti leiti koordinaatorid arengu- ja planeeringuosakonnast, aga teistestki üksustest, nii et nende põhitöö võis kaunite koduaedade hindamisest jääda üsna kaugele. Kõik maakondlikud koordinaatorid volitati osalema Eesti kodukaunistamise ühenduse keskjuhatuse töös. Keskjuhatust on algusest peale tõhusalt juhtinud Tallinna tehnikakõrgkooli rektor Arvi Altmäe.

Keskjuhatuse liikmete ülesanne on läbi aastate olnud nii presidendi autasu kui peaministri auhinna (tänukiri ühes mastivimpliga) nominentide väljaselgitamine oma maakonnas, mastivimplite piduliku üleandmise korraldamine, presidendi vastuvõtu korraldamine kaunimate koduaedade omanikele koos presidendi kantseleiga (presidendi vastuvõtt on toimunud roteeruvalt peaaegu kõigis maakondades), iga-aastase albumi koostamine presidendi auhinna võitnud koduaedadest ning Eesti kaunistamise pikaajalise strateegia väljatöötamine.

2000. aastast on igal aastal keskendutud ühe valdkonna arendamisele, nagu väravad, viidad, bussiootekojad, kalmistud, linnused, lasteaiad, koolid, pargid, väljakud, veekogud, tervisespordirajatised, tööstusmaastik, kortermajad.

Kuigi Eesti kodukaunistamise ühenduse keskne tähelepanu on alati olnud suunatud kaunitele koduaedadele, on eriauhinnaga tunnustatud kauneid valla-, linna- ja metskonnakeskusi, heakorrastatud tööstusettevõtteid ja spordirajatisi. Ei saa ju Eesti Vabariigi presidendi eesmärk olla väiksem kui innustada inimesi muutma senisest puhtamaks ja ilusamaks nii kodu kui kodumaa.

Keskjuhatuse pikaajaliste tegusate liikmete hulka on kuulunud ja kuuluvad Jüri Muru Harju, Helle Piik Järva, Marika Saks Põlva, Kristiina Kupper Pärnu, Villem Uustalu Rapla, Leo Filippov Saare, Endel Soosaar Tartu ja Aare Kittask Valga, Eva Sisask Viljandi ja Tiiu Kutti Võru maavalitsusest. Paraku on olukord nüüdseks täiesti muutunud.

Kaunid kodud Pärnumaal

Avalikkusele pole ilmselt üllatus, et maavalitsuste eksistents on juba pikemat aega kahtluse all olnud. Masuaegsed rahakärped on sundinud neid oma tegevust kõvasti kokku tõmbama ja inimesi koondama.

Esimesena läksidki löögi alla need valdkonnad, mille maavalitsused on võtnud enda peale vabatahtlikult ja mille täitmist ei reguleeri seadus. Keskjuhatus on koondamiste tõttu juba kaotanud või kaotamas vanu tublisid liikmeid.

Pärnu maakonnas on seni kõik olnud väga hästi, sest maavalitsus eesotsas eelmise maavanema Toomas Kivimägiga on liikumist igati toetanud ja kahel viimasel aastal on sellega liitunud Pärnumaa omavalitsuste liit. 11 aasta jooksul on kohalikud omavalitsused esitanud konkursile hindamiseks kokku 731 objekti.

Aastail 1998-2004 oli nii Pärnu linna kui Pärnu maakonna kodukaunistamise maakondliku komisjoni esimees Kristiina Kupper, aseesimees Ain Birk. 2005-2008 juhtis maakondlikku komisjoni Maie Kais. Kupperi osa on olnud hästi oluline just järjepidevuse hoidjana, sest maakondlikku komisjoni on ta kuulunud pidevalt.

Pärnumaa toimkonna sekretärina 2000-2008 tegutses Maie Joala. “Mis saab aastal 2010, seda näitab aeg, aga usun, et kindlasti toetab liikumist ka uus maavanem ja edaspidigi ei ütle abist ära Pärnu omavalitsuste liit,” arvab Joala.

Kodukaunistamisliikumisele Pärnu linnas aitab Toomas Kivimägi linnapeana kindlasti endiselt kaasa. Pärnu maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhataja Heiki Mägi on seda tööd aastaid vajalikuks pidanud. See pole üldse vähe tähtis, sest just sellel ametnikul on sõnaõigus arendusraha jagamisel.

“Mina usun, et Pärnu maakonnas käib konkurss edasi, ükskõik, kes sellega edasi tegelema hakkab,“ lisab Joala.

Mitmesuguste ajakirjade korraldatud “Kauni kodu” konkursid on küll tänuväärsed, kuid Eesti kodukaunistamise ühenduse sihipärast ja metoodilist tegutsemist need asendada ei suuda.