Juhtkiri: Karistused karmimaks

Foto: Pärnu Postimees

Kuigi pedofiilias süüdistatava Kaur Hansoni juhtum annab praegu väga palju kõneainet, võib skandaal niisama kiiresti vaibuda, kui see tekkis, ilma et tegelikke samme astutaks.

Eesti Ekspressi vahendusel avalikkuse ette jõudnud ja kõigist võimalikest meediakanalitest läbi jooksnud ning sadu kommentaare kogunud kuritegude ahel hämmastab nii oma võikuse, kestuse kui Hansoni tegemistega kursis inimeste käitumisega. Kui üks inimene saab meie väikese riigi piires aastaid poisse vägistada, neist pornofilme vändata ja teatud põhjustel välismaareisidele kaasa võtta, näitab see, kuivõrd kaitsetud lapsed Eestis tegelikult on.

Ühelt poolt tuleks kindlasti tõhustada taustauuringuid, saamaks teada, missugused inimesed lastega töötavad. Kuid alati ei anna needki õiget tulemust ja iga meessoost isikut lastega töötamiselt tagandada poleks samuti mõistlik. Hansoni puhul paistab silma, et mõnigi tema lähikondlane võis tema kalduvustest teada, asjaga oli kindlasti kursis Hansoni abikaasa, kuid üles ei andnud meest keegi. Sellist käitumist on väga keeruline, kui mitte võimatu mõista, sest laste peale, kes vajasid kaitset, ei mõelnud keegi.

Vähemalt ühe muudatuse peab riik ära tegema nii kiiresti kui võimalik, nimelt karmistama lapsepilastamise eest süüdimõistetute karistusi.

Toomas Meola pääses vanglast 3,5 aastaga, Kaur Hanson võib saada ehk viieaastase vabadusekaotuse. Need on ärarikutud elude eest liialt leebed karistused. Kui muud vahendid, nagu ülipõhjalikud taustauuringud või meeste tõrjumine laste juurest, võivad muutuda suisa absurdseks, siis karistuste karmistamine oleks igati õiglane, kuigi tegu on tagajärgedega.

Ennetavaks tegevuseks pole aga parimat abivahendit kui lapsevanemate armastus oma võsude vastu ja nendega usalduslike suhete loomine.