Kogumiskirg viis Janari vanavanaema maailma

Töö ootel mööblipaigaldaja Janar Tagu leiab lohutust vanavanemate elu uurides. Alustuseks on tal kohvritäis vanu esemeid, raamatuid, kirju, kaarte ja dokumente. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Janar Tagu (32) on pea aasta töötu mööblipaigaldaja ja ootab iga päev päästvat kõnet, seni on ta hinge ja meeleolu päästjaks osutunud kogumiskirg, mis mõistagi rahakotti lisa pole toonud.

"Olen Pärnu poiss, kuid töötasin Tallinnas. Lõpuks vähenes mu palk 3000 kroonini, sellest maksin 2000 korteriüüri ja 1000 jäigi elamiseks järele. Leidsin, et niisuguse raha eest pole mõtet Tallinnas resideerida, tulin kodulinna Mai elurajooni ema Erika juurde, ehkki korteris on niigi neli põlve koos. Registreerisin end töötuna ja ootan pikisilmi pakkumisi," avab Janar oma hetkeseisu tagamaa.

"Kes tahab oskajat meest appi mööblit kokku panema, siis meil on ta kodus," sekkub ema Erika jutu vahele.

Üheksasada visiitkaarti

Ema rääkis meelsasti sellestki, et ilmselt on kogumiskirg midagi niisugust, mis nende peres geenidega edasi pärandatud. Näiteks ta ise kogus märke ja marke ja kui tütred kasvasid, jätkasid nemad hobi.

Poeg Janar kogub paljusid asju. Näiteks pastapliiatseid on juba poolteist kingakarbitäit, kõige kauem on ta kogunud postkaarte, mida kolm kingakarbitäit.

"Üle ma neid lugenud ei ole," ütleb Janar postkaartide kohta. "Aga kõige rohkem on jõulu- ja aastavahetuse kaarte, millel möödunud aegade huvitavaid tervitusi. Vanaema Õilme, kes elab samuti ema Erika juures, andis lisaks oma kogutud kaardid."

Õilme sai 76 aastat vanaks ja tunneb puhast rõõmu, et lapselapsel niisugune tore hobi on - temagi oskab mõne kaardi osas seletusi anda. Sama väidab ema Erika, öeldes, et vanade asjade kaudu leiavad nad kodus ühise vestlusteema - Janar peab aeg-ajalt nii emalt kui vanaemalt küsima, miks nende ajal just nii oli ja mitte teisiti.

Visiitkaarte on Janar kogunud 900 - need on tal loetud. Riiulil troonivaid erikujulisi tühje pudeleid hakkas ta alles hiljuti korjama, huvitavaid on juba nende vähestegi hulgas.  

Erika naerab: "Tulge vaadake, mis siin akna peal on!" Väikestes topsides kasvab rohelisi taimi ja ühelt on lugeda - sidrunipuu. "Kui see kandma hakkab, kutsun sidruneid sööma," ütleb ema.

Janar ei häbene oma hobisid, tunnistab vaid, et mis parata, see kõik huvitab teda.

"Ta magab, videokaamera pea all," reedab ema veel ühe poja tegevuse. Janar tõdeb, et jah, juba neli-viis aastat majast välja minnes võtab ta alati kaamera kaasa. Jäädvustab huvitavat ja tavatut, mis silma hakkab. Nii näiteks oli just Janar see, kes Pärnus tivolis avastas suitsu kiskuva mehe karussellide vahel, videost huvitus Kanal 2. Televisioon on saanud temalt videosid avariidest, tulekahjudest.

"Üks haruldane jäi seisma - nimelt olime emaga Pärnus spordihalli avamisel, kui nägime, kuidas koridori laest purskus vesi. Avamisele tulnud ahhetasid: "Solarises just oli, nüüd siin ka," meenutab ta. "Seda ei saatnud ma kellelegi."

Vanavanaema kohver

Hiljuti avastas Janar postkaardi, millel olev daatum näitas, et saadetisel on sünnipäev - sai just 88aastaseks. Kaardil kummardub valges kleidis daam rooside üle süles ja saatja aadressi asendab salapärane E-täht, kolm punkti järel. Kaart oli peidus vanavanaema Ida kohvris. Ida suri 1991. aastal.

"Ka maamaja, kus vanavanemad elasid, pole enam. Ala hõivas maaparandus ja sel kohal kasvavad mälestuseks veel vaid sirelipõõsaid," lisab Erika.

Huvi kohvri sisu vastu on praegu Janari kõige värskem hobi, kui nii võib öelda. Temas ärkas korraga soov uurida vanavanemate elu, saada sellest rohkem teada. Esimesed tõendid ongi vanad asjad luitunud papist kohvris. Et 88aastane kaart oli saadetud Pärnust Karja 1 majast Lihulas Veltsas elavale Ida Selgalile (neiuna Kärner), otsis Janar juba Pärnu majagi üles.

"Sisse küsima ma ei läinud, ehkki on päratult põnev, kes võis selle salapärase kaardi saata. E-tähest ei saa aru sedagi, kas saatja oli mees või naine. Äärmiselt põnev on, kuidas aadress kirjutati - "Üle Lihula Veltsa Keblaste mõisa ..." Ju oli siis selline postivedajate tee. Kusagil kohvris on teine kiri, kus aadressiks näiteks "Kasari kaudu Veltsa ..." Üpris lahe on ühe 1927. aasta kaardi tekst: "Tere jõudu! Tööd kõigile!" Nende kahe soovi pärast on kaart saadetud!" räägib mees.

Ka pulmapaberid vaimustavad Janarit, pannes imestama: kolm korda tuli paar kirikus maha hõigata ja siis toimus veel omamoodi külahääletus - kui keegi külas vastu polnud, võis paar abielluda.

Päevinäinud kohvris leidub tavatuid visiitkaarte, kus esiküljel isiku pilt ja alles teisel küljel kontaktandmed. Kätte võttes paksud, aga pildi järgi hea inimest leida. Selle kombe võiks tänapäevalgi taastada.

Kui 88 aasta vanune kaart oli üllatus, siis 115 aastat vana Eesti õigeusu kirikute kokkupandud raamat "Kirikulaulmisele, mis harilikkult prugitaw keiserlikus kojas" kujutas endast lausa pommüllatust.

"Ja see maksis vaid viis rubla," märgib Janar. Kohvris leidus metalltorust dokumendihoidja, vanavanaisa tasku-uur, palgaraamat aastast 1927...

"Niisuguseid asju peaks iga pere hoidma, nende vaatamine ja vana aja meenutamine liidab peret. Meil siin on küll nii," räägib Erika. "Kurb ainult, et meil maamaja enam ei ole, suitsusauna lõhna ka mitte. Seda asendab kohver täis mälestusi."

"Kui ma kohvri lahti teen ja vanad asjad laiali laotan, tuleb seda hõngu, terve korter on siis täis," usub Janar.