Tööpuudus paneb elu uue nurga alt nägema

Tiia kasutab töötu põlve mõtluseks ja õppimiseks. Foto: Silja Joon

Eesti töötukassa Pärnumaa osakonnas on arvel pea 5800 töötut. Töötu staatus on muutunud siinmail harjumuspäraseks ja jõudumööda proovib igaüks oma eluga jätkata.

Maad kuulates selgus, et rasketes oludes avaldub inimeste loovus kas päästva või koguni geniaalse mõttena, mis aitab päeva võrra edasi elada või paneb aluse uuele ja põnevale karjäärile.

Ene, Tiit ja Reelika on ema, isa ja tütar perenimega Alunurm. Pere pani pead kokku ja selle tulemusel avab laupäeval kell 13 Pärnus Rüütli 16  uksed raamatusõprade klubi.

Taaskasutuse ideoloogia

Tiit Alunurm on tööta 1. aprillist, töötuks registreeris ta end juulis. Ta tegutses pikki aastaid kinnisvaraturul, aga ei näinud enam perspektiivi jätkata. "Mõtlesin, et oleks aeg teha midagi, mis hingele rõõmu pakub," jutustab mees.

Kui lõpparvest oli möödunud seitse nädalat ning abikaasa hakkas murelikke küsimusi esitama, teatas Tiit, et kirjutab naisele nüüd raporti kõigest, mida ta oma elus ära teha tahaks.

"Kirjutasin paberile seitse projekti, iga projekt valmis nädalaga," räägib peres ideede generaatorina tuntud Alunurm. Töötukassas arvele võtma minnes selgus, et toetust saab kevadeni - 32 krooni päevas. See teeb alla 1000 krooni kuus.

Töötukassa konsultant kuulas Tiidu ära ja sai aru, miks mees juhutöödest ei huvitu, vaid tahab hoopis oma projekte ellu viima hakata. Vastse töötuna ei jäänud Tiit lootma töötukassa kaudu avanevale võimalusele saada ettevõtlustoetust: suvel moodustas ta perega MTÜ Aastaringi.

Esimene kohe teostuv idee Tiit Alunurme innovaatiliste projektide nimekirjas on raamatuklubi, mis avab uksed juba sel nädalal.   

Tegelikult on tegemist pereüritusega, sest klubi tegevuses löövad aktiivselt kaasa Tiidu abikaasa Ene ja tütar Reelika. Eeskujuks on taaskasutuse ideoloogia: seda tegevust on võimalik organiseerida kaubagrupiti, alustades näiteks raamatutest.

Tiit on ise kolinud ja kinnisvaratöös palju näinud, kuidas kolitakse: uus omanik pillub kõik vanad asjad minema mööblist raamatuteni. "Raamatud on tore varandus, kuid suuremat osa neist teist korda elus kätte ei võta. Meie eesmärk on turule tuua kasutatud raamatud," tutvustab ta.

Klubil on kavas hakata korraldama uudiskirjanduse tutvustusi, raamatute esitlusi ning selle eest kirjastustelt uusi teoseid saades neid omakorda vanemate raamatute annetajatele jagada. "Kui ilmub huvitav raamat, loeb mõni meie klubi liige selle läbi ja teeb huvilistele sellest ettekande või kokkuvõtte. Kui on soovijaid, tellime raamatu otse kirjastuselt - see on inimestele kõige soodsam," selgitab Tiit. Samuti kavatsetakse koolides korraldada vanapaberi kogumise võistlus, sest paberi seast leiab alati raamatuidki.

Arendavad klubilist liikumist

Raamatuklubi kutsub endale külalisi ja sellega tegeleb Tiidu abikaasa Ene. Klubi asub Rüütli tänaval i-punkti kõrval linnale kuuluvates avarates ruumides. Raamatuklubi on kirjandusfännide kogunemispaik, kus ühise aruteluvõimaluse teetassi taga leiavad inimesed, keda köidavad kas kriminaalromaanid või luule, kudumis-, eneseabi- või kokandusraamatud. Need on näiteks.

Tiidu abikaasa Ene Alunurm töötas aastaid koolis psühholoogina, ent tunde oli vähevõitu ning uued väljakutsed ahvatlesid. Kas nüüd või mitte kunagi, mõtles ta ja esitas lahkumisavalduse. Ene on julge ja usub, et kõigile ei sobi palgatöölise mentaliteet kellast kellani töötada.

"Koolikogemus on tänuväärne, tänu sellele julgesin hakata avalikke loenguid pidama," räägib Ene. Ta on õppinud Inglismaal aura-soma värviteraapiat, mida nüüd kodumaalgi tutvustab. Koolist lahkudes sai Ene lõpparve ja astus siis väikse hirmuga südames sisse töötukassa uksest: omal soovil masu ajal eriti töölt ei lahkuta.

Kahtlused kaalus üles võimalus saada töötukassast uue ettevõtmise tarvis toetust. Hirmul polnud alust ja vestlus nõustajaga kujunes meeldivaks. Ene saab töötu abiraha veel pool aastat.    

Reelika töötas suvel Hawaiil ja loobus tagasi tulles õpingutest Tallinna ülikoolis, kus ta kaks aastat jaapani keelt ja kultuuri, aga ka reklaami imagoloogiat õppis. Kooliaastatel töötas ta administraatorina ning praegu on võrkturundusfirmas toitumiskonsultant. "Mulle tundub palju põnevam Pärnus projekte algatada, klubilist tegevust arendada," ütleb neidis. Aktiivsele Reelikale pole pähegi tulnud end töötuna arvele võtta, sest alati on tal mõni raud tules.

Reelika meelest pole pärnakatel klubilist suhtlust. Iga päev ei käida teatris, kontserdil või pubis. Õhtud on aga pikad. Raamatuklubisse võib astuda otse tänavalt.

Reelika roll on klubile sponsorite otsimine - tagasiside on väga tulemuslik. Raamatupoedki on toetust avaldanud, sest neile meeldib, kui inimesed uutele teostele kodus ruumi teevad.  

Ideed ei lõpe

Tiit kinnitab, et MTÜ abil tahab ta kõiki oma kirja pandud mõtteid katsetada ja edu korral juba oma äriga jätkata. "Me pole võtnud suuri pangalaenusid, et algust teha, hankisime vajaliku tulevase koostöö eeldusel, meie partnerid on meie ettevõtmisest huvitatud," märgib ta.

Nimelt tahab Tiit võimaldada alustavatel ettevõtetel testida oma äriideed käivituskuludeta. Töötukassa pakub küll starditoetust, kuid tingimus on FIE või OÜ staatus. Samal ajal on töötul raske ettevõtjana alustades maksta kohustuslikke avansilisi makseid või kokku saada omakapitali.    

Tiit Alunurm on Eesti kaugtööühingu projektijuhtki. Kaugtöö tähendab, et Tallinna taksodispetðer võib vabalt töötada Pärnus oma kodus. See tööliik on maailmas väga levinud. Tiidu mõte on luua töötutele kontorikasutamise teenus, millele lisandub psühholoogiline abi. Samuti töötute klubi.

Mustadest mõtetest tüdinenud

Nelja lapse ema Tiia on töötu maist. Kaablivalmistajana töötanud naine lahkus töölt omal soovil, sest koostöösuhe ühega kaastöötajaist muutus väljakannatamatuks. Tiia närvid ei pidanud vastu ja ta esitas lahkumisavalduse. Juulis läks ta töötukassasse ja vormistas end töötuks.

"Mind kuulati töötukassas ära ja anti soovitusi. Nüüd käin kord kuus end seal näitamas," räägib Tiia. Tiia saab töötu abiraha, alla 1000 krooni kuus. Naine on koolituse ootel: töötukassa konsultant soovitas tal läbida hotelliteenindaja kursused, mis algavad uuel aastal ja kestavad paar kuud. "Saan värske paberi," lausub ta. Tegelikult ei saagi ta tööle minna, isegi kui see võimalus praegu tekiks, sest siis ei pääseks ta koolitusele, aga õppida midagi uut ta tahab. "See on veider," leiab Tiia.

Tiia arvates on töötuse puhul üks hea asi: saab elu üle järele mõelda. Nimelt on naisel seljataga väga raske ja traumaatiline lahutusprotsess ning terviski ütles üles. Ta tunneb, et temast on juriidilises mõttes üle sõidetud. See on isiklik ja valus teema.   

Tiia elukaaslane on samuti töötu. Tema koondati restaureerimisfirmast majanduslanguse tõttu - tellimusi ei olnud. Kahe peale on paari sissetulek ligemale 5000 krooni.

"Söök on meil laual," ütleb naine. Ka paljud nende tuttavad on töötud. Tiia koob ja loeb eneseabikirjandust, palju aega kulub loetu arutamisele mehega. Kuulatakse head muusikat ja hommikuti vaadatakse Inglise krimisarja "Südameasi".

Kui küsida, kuidas meeleolu on, vastab Tiia, et ega midagi muud üle jää, kui tuleb hakkama saada, küllap tulevikus läheb kindlasti paremini. "Kui sul on kaks kätt otsas ja mingisugunegi aju, siis midagi sa ikka välja mõtled. Ühel hetkel tüdined oma mustadest mõtetest," tõdeb Tiia.    

0-krooniga ettevõtjaks

Terje Kimber on hakkaja naine, kes mullu jõulude paiku, kaks kätt taskus, Soomest koos pojaga ära tuli, et kodulinnas elu jätkata. Terje arvates kipuvad kõik ikka kodumaale tagasi, kui on välismaal küllalt tuuseldanud. "Ma pole eriti palgatöölise tüüpi, tahan ise midagi teha," kinnitab ta.

Välismaal elades jäi silma mitmesuguseid ideid, mis siin juuri hakkasid ajama. Nimelt mõtles Terje, et oleks tore rajada vahvlikohvik. Pangast suurt laenu küsima ta ei läinud, vaid tüütas oma mõttega kõiki tuttavaid ja kogus väikse algkapitali. Vahel 25 krooni kaupa.

Ruumid leidis ta Vee tänaval Postipoisi kõrval asuvas hoones. Terje mõtles luua koduse kohviku loomingulistele inimestele. Ruume oli vaja remontida ja vahvliäri sai ta avada alles suve hakul.

Töötuks ei hakanud Terje ennast vahepeal registreerima: töötu abiraha ja lasteraha on optimistliku naise sõnade järgi millimallikas. Ta juhindus sisetundest, et peab hakkama saama ise ja alustama nullist. Ettevõtlustoetuse taotlemist pidas Terje kadalipuks. "Ma isegi ei tea, miks. Äkki pingutan siis ise rohkem, mõtlesin," ütleb Terje.

Töötuna on naine tegelikult Eestis juba arvel olnud, kui laps oli väike. Toona osales Terje paljudel pakutud kursustel, millest nüüdki kasu tõuseb, näiteks oma kohviku raamatupidajana.

Rügab ja rõõmustab

Terje pakub kohvikus vahvleid nagu vanasti: vooderdab vahvlituutu vahukoore ja maasikamoosiga ning täidiseks läheb jäätis. Maitse on oivaline.

Terje teeb kohvikus kõik tööd üksi. Võtab rahvast vastu, koristab, joonistab reklaame, keedab teed-kohvi ja küpsetab, kannab ette ja lehvitab järele. Kui tuleb lumi maha, lubab ta Munamäel kelgutajate tarvis pirukaid-puljongit - neid saab mäele kaasa viia. Perenaiseta oleks see kohvik hingetu ja anonüümne. Kohviku mööbli ostis Terje taaskasutuspoest, vahvliküpsetid sai tuttavatelt, kohviku keskel on kamin ja nurgas trummikomplekt. See on pojale, aga muidugi võivad sellel harjutada külastajadki. Tegelikult on Vahvlitarel Pärnus järjepidevus, mis kohvikuseinal pildireana väljas: sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal tegutses linnas Jüri Nõmme perekonna vahvlivabrik.

Suvi möödus Terjel hullu töö tähe all, aga nüüd on vaiksem. "Kes hakkab siin käima, see jääb," lausub kohviku perenaine. "Ma tahtsin luua koha, kus inimesed tunneksid, nagu oleksid sattunud koju. Ja lapsed on siin oodatud."