Piistaoja veisekari elas üle kaks sõda

Tõnu Kann
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Piistaoja taluhäärber on ehitatud 1883. aastal ja Poolide perele tagastatud.
Piistaoja taluhäärber on ehitatud 1883. aastal ja Poolide perele tagastatud. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Vähe on Eestis põliseid talukarjasid, mis on sõdade, erinevate okupatsioonide, vaenuvägede tulemiste-minemiste ja lõpuks kollektiviseerimisegi kiuste ellu jäänud. Selline veisekari on Piistaoja katsetalus Pärnumaal.


Katsetalus on 290 lehma, karja keskmine piimatoodang läheneb 10 000 kilogrammile lehma kohta aastas, 2005. aastast on valmis uus vabapidamisega laut ja sisse seatud lüpsiseade, kuhu mahub lüpsile korraga 24 lehma ja mis meenutab rohkem elektroonilist juhtimisseadeldist kui lüpsiplatsi.



Mõistagi on kõik siin eesrindlik, nagu mõte raskel ajal suurendada lüpsikari neljasajapealiseks, ning suhtumine on siin kolkapatriootlik - piima müüakse kohalikule meiereile, kuigi kaugemale müües saaks piima eest raha rohkem.



Tegelikult pole Piistaoja tõupuhta karja hea piimaand, isegi kolkapatriotismiks "sõimatud" kodukohatruudus Piistaojal midagi uut. See kõik pärineb vanast heast Piistaoja talust, mille rajas 19. sajandi lõpul Mart Pool (1859- 1931) ja mida arendas edasi poeg Theodor.



Mart ehitas Piista-ojale uue elumaja (1883), maja taha ojakaldale uue aida (1903) ja maakivist laotud lüpsikarjalauda (1911). Mart oli ka kõva põllumees. Seevastu poeg Theodor (1890-1942), kes oli küll õppinud agronoom, tundis sügavamat huvi loomapidamise vastu, kirjutades elu jooksul kümneid teaduslikke artikleid loomade karjatamisest, söödatoomisest ja söötmisviisidest ja propageeris elektrikarjuste kasutamist, silode valmistamist, ehitas lauda juurde silotorni ning oli esimene taluperemees, kes katsetas oma lüpsikarjal masinlüpsi.



Ilmselt just Theodori õhutusel osteti Piistaojale 1918. aastal esimesed hollandi-friisi tõugu mustakirjud veised.



Sealt algabki Piistaoja lüpsikarja tänapäevani ulatuv lugu.



Talude aeg katkes


Theodor Pooli jaoks oli saatusel varuks palju enam kui haritud põllumeheks olemine, milleks ta hoolikalt oli valmistunud. Temast sai Eesti Vabariigi silmapaistev riigitegelane.



Theodor Pool oli Eesti Vabariigi Asutava kogu liige ja olles aastatel 1919-1921 Eesti põllutööminister, oli ta esimese maaseaduse põhiautor ning korraldas vastava ministeeriumi juhina baltisaksa mõisate riigistamise ja eestlastele taludeks jagamise. Seda peeti tollal üheks kõige suuremaks maareformiks Euroopas, mis nii lühikese aja jooksul tehti. Kust võis keegi teada, et hoopis suuremad, kiiremad, ulatuslikumad ja valusamad maareformid ootavad Venemaal ning kõik see jõuab teise suure sõja järel Eestissegi.



Mart Pool andis oma talu pojale üle 1925. aastal. Talu suurus oli 129 hektarit, lüpsilehmi oli kolmekümne ringis, hobuseid ligi kümme. Traktorit talus ei olnud, kuid oli viljapeksumasin koos aurumasinaga. Talus töötas aasta läbi neli sulast, kes elasid koos peredega neljakorterilises töölistemajas.



Toitu valmistas talus virtin. Pere sõi söögitoas koos antvärkidega, nagu karjaravitseja, praktikandid, karja-kontrollassistent ja külalised. Teenijaskond sõi köögis. Süüa antud hästi.   



Kuigi taluperemees ise oli pea alati ka mingis riigiametis, olgu riigikogu liikme, põllutöökoja või majandusnõukogu liikmena, peale selle loengud Tartu ülikoolis, ei jäänud Piistaoja talu unarusse. Loomapidamisel hoidis vanema rahva mäletamist mööda silma peal karjaravitseja, kuid peremees viibinud tihti laudas, kontrollides söötmiskatsete kulgu ja vajadusel loomigi tohterdades.



1928. aastal tunnistati Piista-oja talu üle riigi parimaks.



Pikne lõi sisse 1940. aastal. Mõistagi polnud eesrindliku talu peremees nõukogulastele paremat sõimatud kulakust, kuid Pooli puhul oli tegemist Eesti Vabariigi ühe rajajaga, Asutava kogu liikmega.



Poolide pere arreteeriti 14. juunil 1941. aastal ja perepea hukati 1942. aastal Sverdlovskis. Vanaperenaine Julie Pool suri 1943. aastal Siberis, Theodori abikaasa Ida jõudis Eestisse tagasi 1958. aastal ja elas 100aastaseks. Nende lapsed Ain ja Mall pääsesid Siberist 1947. aastal, kuid nad arreteeriti uuesti ja saadeti tagasi. Eestisse tulid nad aastate pärast koos emaga. Talu neil enam polnud. Aga ime küll, kuulus Piistaoja lüpsikari oli koos hoitud.



Poolide allesjäänud pere polnud kunagi andestanud Theodori koolivennale, kes  headel aegadel neil külas käis, et see neid arreteerimise eest ei hoiatanud. See mees oli Johannes Vares, ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees.



Karja päästmise nimel


Külalegend räägib, et Theodor Pool poetanud vangistatuna kirjakese, mis käsipostiga Piistaojale jõudnud ja kus olnud kirjas, et inimesed tõukarja laiali ei laseks vedada.



Räägitakse aga sedagi, et tegelikult öeldud selles kirjas hoopis, et Poolide teaduslikku raamatukogu laiali ei tassitaks. Oli kuidas oli, aga 1944. aastal, kui ühed okupandid taganesid ja teised peale tungisid, ajanud talitajad lüpsikarja metsa.



Ühtede jutu järgi aetud lehmad metsa varjule, kuna kardeti, et näljased punaarmeelased väärtusliku tõumaterjali ära söövad. Teised jälle usuvad rohkem, et loomad aetud metsa sakslaste eest, kes tahtnud tõukarja Saksamaale vedada.  



Pärast pererahva Venemaale viimist Piistaoja kari unarusse ei jäänud.



Saksa ajal moodustati seal katsetalu. Kui venelased tagasi tulid, jäeti katsetalu staatus jõusse ja kuigi talu kandis erinevaid nimesid, päästis riiklikuks katsejaamaks olemine Piistaoja karja laiali valgumise eest ja tagas järjepideva tõu-jõudluskontrolli.  



Ja tõesti, Piistaojal võib tõuraamatutes sõrmega järge ajades leida lehmi, kelle esiemad olid siin juba sadakond aastat tagasi.



Ajaleht Töörahva Hääl kirjutas 10. novembril 1949. aastal lüpsjast-karjatalitajast Eliise Blu-menfeldtist, endisest Piistaoja talu lüpsinaisest, kui tublist Piistaoja katsepunkti töötajast, kelle lüpsigrupp andis aastas üle 5000 kilogrammi piima. Seda ajal, kui mõnes kolhoosis inimestelt kokku aetud lehmakondid ei tulnud aastas toime 2000 kilo piima sõõrutamisega.



Muuhulgas kirjutas ajaleht, et Blumenfeldt teeninud "ministrihärrat" orjates sandikopikaid ja Pool polnud viitsinud laudas käia, veel vähem loomade tõuaretusega tegelda, aga nõukogude võim muutis kõik ning nüüd on kari küps üleliidulisse tõuraamatusse kandmiseks.



Tegelikult ei katkenud aretustöö, millele Poolid 90 aastat tagasi aluse panid, õieti kunagi. Kui Poolid arreteeriti, jätkas Piistaojal tema tööd kuni 1971. aastani Edgar Keevallik ning tema järel Manivald Metsaalt ja rida loomakasvatusteadlasi, kes siin on oma teadustööd teinud. Teiste hulgas Arnold Rüütel, ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees.  



Praegu juhib Piistaoja katsetalu Madis Padari, loomakasvatust Sirje Reinmaa. Piistaoja talu lehmi peetakse üheks alusepanijaks Eesti mustakirju veisekarjale.

Tagasi üles