Andres Metsoja: Ma ei eitagi, et maavanema amet oleks hea stardikoht riigikokku kandideerimiseks

Foto: Andres G. Adamson

Kaisma jääb Pärnust nii kaugele, et osa lugejaist ehk ei tea suundagi, kust seda kaardilt otsida. Ometi on just sealt pärit 31aastane Andres Metsoja tõusnud oma karjääriredelil Kaisma vallavanema kohalt Pärnumaa omavalitsuste liidu juhiks ja peagi saab temast ilmselt Pärnumaa esimene mees.

Pole paha, eks? Metsoja tundub olevat parim eeskuju Pärnumaa kaugetes külades kasvavatele noortele, näidates, et mõnikord tasub julgus kokku võtta ja maapori linnatolmu vastu vahetada. Maakooli haridusega võib samuti suurde mängu pääseda.

Metsoja silmad lähevad selle mõttekäigu peale põlema, aga ta ei agiteeri noori sugugi linna tulema. Ikka ja jälle jõuab ta jutuajamise käigus selleni, et tõeline elu on maal. Igal võimalusel tormab ta isegi maakoju hangu kätte haarama.

Tõenäosus, et Metsoja maavanema ametisse nimetamisel takistusi tuleb, on väike ja arvatavasti istub uuest aastast just tema Toomas Kivimägist tühjaks jäänud kabinetis.

Teie puhul kardetakse, kas olete ikka küllalt karmi käega, et nii suurt asutust juhtida ja Pärnumaa huve ministeeriumides kaitsta.

Vastupidi, tean inimesi, kes arvavad, et olen juhina käitunud liialt karmilt.

Pakun, et küsimuses mainitud arvamus võis tekkida viimasel kahel aastal omavalitsusliidu töö põhjal, aga vabatahtlikku koostööorganisatsiooni karmi käega juhtides poleks kaugele jõudnud. Koostööd tehes tuleb leida üksmeel, mis saavutatakse kompromisside ja järeleandmistega.

Milliseks juhiks ennast peate?

Õigupoolest pooldan meeskonnatööd, argumenteerimist, paindlikkust, samal ajal püüan vältida emotsioonidega mängimist.

Olen jõudnud veendumusele, et väikese asutuse juhtimine on suurtest kohati märksa keerukam. Eks palju alga meeskonna usaldamisest ja töötajate pädevusest. Suuremas organisatsioonis on oluline koht ülesannete delegeerimisel, aga väikeses tuleb tihtipeale väga palju ise ära teha.

Pärnumaa asju valitsuses läbi suruda pole üksinda võimalik. Vaevalt õnnestuks see kogu maavalitsuse personali kaasamiselgi. Seda on võimalik teha kokkuleppeid saavutades, olles õigel ajal õiges kohas, kaasates omavalitsusi ja piirkonna arvamusliidreid.

Veel sahistatakse, et osutusite valituks suuresti seepärast, et olete sobivas parteis. Kas olete parteisõdur või iseotsustaja?

Oma otsustes olen ma iseseisev. Kui parteisõdurit nimetatakse, mõeldakse üldjuhul käsutäitjat, kes jätab kõrvale isiklikud vaated ja seisukohad. Mina nii ei saa ja olen kindel, et IRLis pole nõnda vaja ka.

Minule teadaolevalt Eestis valesid erakondi ei ole. Arvamuste paljusus on edasiviiv ja nagu näha, on kõikidel oma toetajaskond. Leian, et maakonna asjade otsustamisel oleks vaja koostööd kõigi erakondade vahel. Ainult nii saab riigis kõige paremini oma maakonna huvide eest seista.

Olete noor mees ja väga tõenäoliselt ei saa maavanema kohal kaua töötada. Kas see on sobiv amet riigikokku kandideerimiseks?

Kui ma ei eksi, siis Toomas (Kivimägi, toim) alustas samuti minuvanusena ja töötas sellel ametikohal väga pikka aega. Muidugi on maavalitsuste funktsioonid vahepeal muutunud ja tundub, et riigis valitseb suur tahtmine ses osas veel muudatusi teha.

Ma ei otsi stabiilsust, vaid väljakutset, et kaasa rääkida ja seista regionaalse arengu eest. Valitsev segadus maavalitsuste ja omavalitsuste liitudega takistab piirkondade arengut ja võib kutsuda esile maksumaksja raha ebaotstarbeka kasutamise.

Mis puudutab riigikokku kandideerimist, siis ma ei eitagi, et olen sellelegi mõelnud. Nimelt oleme omavalitsusjuhtidega arutledes tihti jõudnud tõdemuseni, et pärnumaalastel ei olegi riigikogus ega valitsuses eriti kellegi poole oma mõtete ja probleemidega pöörduda. Kui tahad elu paremaks muuta, tuleb kandideerida ja ise teha. Paljalt virisemise ja kritiseerimisega asjad paremaks ei pöördu.

Mis suunas peaks Pärnumaa arenema?

Pärnumaal on valmimas “Arengustrateegia 2020+”, kus püstitatakse palju tulevikku suunatud eesmärke.

Muret tekitavad olukorrad, kus suurim tööandja on vallavalitsus. See võib olla ajutine lahendus, et hoida piirkonda hääbumast, aga kindlasti ei ole see jätkusuutlik.

Põhimõtteliselt olen seisukohal, et selliseid teenuseid nagu lasteaed, kool, sotsiaalsed teenused, infopunkt, seltsimaja, perearstipunkt ja heakord tuleb pakkuda neiski kohtades, kus selleks peab lisaressursse panustama. Kuid selles, kas seal peaks tegelema valitsemisega, kahtlen ma sügavalt.

Milline on teie visioon haldusreformist?

Kahjuks pean tõdema, et selles suhtes oleme Eestis läbikukkunud. Kindlasti on vajadus reformimise järele olemas. Liialt on tähelepanu pööratud omavalitsustele ja ministeeriumide tasand on jäetud kõrvale. Sellisteks muudatusteks on vaja terviklikke lahendusi ja seadusandluse olulist kohendamist.

Sunniviisiliselt ühiskonnas muudatusi teha pole mõistlik ja neist peaks laiemalt teavitama ümarlaudade ja meedia vahendusel.

Külast pärit noorelt mehelt, kes valitud maavanema kandidaadiks, on hea küsida, kas noortel tasub jätta ääremaa ning Pärnusse ja pealinna minna.

Mis siis viga oleks, kui eluolu korraldamisel saaks anda üheseid ja õigeid vastuseid!

Tegelikult on igale inimesele siin maailmas oma koht ja see tuleb ise leida. Et midagi avastada, tuleb kindlasti elada natuke aega nii külas, pealinnas kui Eestist eemal.

Kunagi, kui ühel koosolekul Kaisma vallavanemana esitasin Pärnu maavanemale küsimuse, mis sisaldas sõna “ääremaa”, sain sugeda, kuna Pärnumaal ei olevat ääremaid. Leian, et selles on oma tõde. Ei ole mõtet sildistada piirkondi, kus inimesed elavad ning tunnevad ennast koduselt ja mugavalt.

Paljud noored ja edukad on hakanud oma kodukohtadesse tagasi suunduma. Küll mitte alaliselt, aga see polegi esmane. Oluline on, et tuntakse sidusust ja tahetakse juurte juurde tagasi.

Enamikule pärnumaalastest olete veel tundmatu mees. Kust pärit olete, kus praegu elate, milline on pere?

Olen pärit Vändra kandist, endisest Kaisma vallast. Esimese koolihariduse sain Kergu põhikoolist, gümnaasiumihariduse omandasin Järvakandis ning kõrghariduse Audentese ülikoolis.

Praegu elan elukaaslasega Pärnu linnas. Lapsi veel ei ole, kolmandaks pereliikmeks on koer.

Kui rääkida hobidest, järgin põhimõtet “terves kehas terve vaim”. Käin spordiklubides. Väga meeldib suusatada, olen osalenud Tartu maratonidel ja teistelgi Eesti maratonidel. Veel käin surfamas, aga paraku nõuab see hobi palju vaba aega. Ikka kipub nii olema, et just siis, kui on tuult, on planeeritud koosolek.

Kas Pärnu võiks saada surfipealinnaks?

Miks mitte, surfarid on väga vahva rahvas. Arvan, et kui selliseid inimesi rohkem siin käiks, piirkond ainult võidaks.

Suvel rannas käija olete?

Paar korda suve jooksul käin ära, aga rohkem meeldib mulle maale sõita. Maatööd tehes laen end kõige paremini.

Ja lõpetuseks küsimus, mida ei saa esitamata jätta. Eelmine Pärnu maavanem ja linnapea ei varjanud isegi siinsamas Pärnu Postimehe veergudel oma vastastikust antipaatiat, millised on teie suhted Toomas Kivimägiga?

Me tervitame. Üksteist märgates eest ära ei jookse. Suheldes hambaid ei krigista. Oleme isegi koos saunas käinud, kuid jah, tegemist oli avalikult kasutatava Tervise saunakeskuse ühissaunaga. Kui tõsiselt, siis ma ei näe praegu põhjust, miks ma peaksin maavanemana ühegi Pärnumaa omavalitsuse juhiga konfliktis olema.

Praeguses majanduslikus seisus on omavalitsuste koostöö hädavajalik. Ei saa ellujäämise nimel vaid oma valla või linna probleemidele keskenduda.

Mulle meeldib Rein Kilgi öeldu, et kurvi jõudes ei tohi pidurdada, nii lendad teelt välja. Ikka gaasi juurde! Nii ongi praeguses majanduslanguses just kõige õigem hetk omavalitsustel üheskoos Pärnumaa arengusuundade üle arutleda. Näen maavanema suurt rolli maakonna arengu prioriteetide paikapanemisel ja riigi tasandil nende eest seismisel.