Postipoisi trahteri peakokk Maren Rits on üks riigi kolmest kõrgeima tasemega kokast.
Maren Rits asub presidendi kokaga ühel pulgal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õigupoolest esimene, kelle tõttu meisterkoka pilooteksami sooritasid restorani Dominic peakokk Rudolf Visnapuu ja presidendi kantselei peakokk Indrek Kivisalu, et Pärnu naisel tekiks võimalus omandada kõrge kvalifikatsioon.
Tuulisel novembriõhtul kogunes Postipoissi saalitäis kokanduseksperte ja gurmaani kalduvustega toidusõpru, et lasta oma maitsemeeli paitada viiekäigulisel õhtusöögil ja sinna juurde sobitatud jookidel.
Ehkki trahteris on pidulike toiduõhtute korraldamine traditsiooniks kujunenud, oli see kord eriline, sest üle kolme tunni kestnud õhtusöök oli ühtlasi maja peakoka Maren Ritsi kolmanda järgu ehk meisterkoka kutseeksami triumf. Lagi, milleni Eesti köögirüütlil üldse võimalik jõuda on.
Pooleaastane eeltöö
Triumf seepärast, et meisterkokaks saamiseks ei piisa pliidi ääres kastme segamisest ja maitsenaudingu pakkumisest. Eksamile eelneb ligi pooleaastane ettevalmistusprotsess, mille käigus eksamineeritav koostab filigraanse täpsusega menüü, kalkulatsioonikaardid, paneb paberile töö käigu, teeb tasuvuse analüüsi, komplekteerib töövahendid ja pöörab tähelepanu kümnele muule detailile muusikavalikust lauakatete värvini. Analüüsib enda kutsevalikutki ja kirjeldab kokaks kujunemise teekonda.
Rääkimata sellest, et komisjoni jutule pääsemiseks on vaja kaheksat aastat tööstaaži ja paberimajanduse kõrval peab kokk läbima vestluse, kus kandidaati üle tunni aja küsimustega pommitatakse.
Uuenenud Postipoisi alguspäevast ehk 2001. aasta suvest trahteris menüüd kujundanud Rits on malbelt tagasihoidlik ja napisõnaline. Suurejoonelise tiitli omaniku bravuurikust temas pole, nagu tiivustavat karjäärihimu ja pidevat edasipüüdlemise vajadustki.
Juhuse läbi eksamile
Novembrikuisele finaalile eelnes tänavu veebruaris alguse saanud pooleaastane lugu.
"Minule oli eksami sooritamine juhus, " räägib Maren Rits. "Veebruaris oli vaikne periood ja kui tiksuda tööle ning koju, tüütab see ära. Pärnu kutsehariduskeskusest tuli kiri, et neil on kokakvalifikatsiooni kursused, ja puhtalt igavusest läksin sinna. Seal valmistuti teise taseme koka eksamiks, aga üks õpetajaist pani mulle kiiksu pähe, et mis ma sellest teisest teen, kui võiks kohe kolmanda võtta.
Hakkasin mõtlema, et õigem nii olekski, ja valisin kolmanda järgu kutseeksami. Aga siis tuli välja, et seda pole veel keegi Eestis teinud ja eksamikeskus pidi korraldama pilooteksami, et aimu saada kogu protsessi korraldamisest. Nii juhtuski, et kaks minu žürii liiget, Rudolf Visnapuu ja Indrek Kivisalu, tegid pilooteksami, et mina saaksin enda oma sooritada."
Niisama juhuslikuks võib lugeda Ritsi saamist kokaks. Hotellimajandust õppida sooviv noor naine jäi tiheda konkurentsi tõttu koolist paari punktiga välja ja mujale samal aastal enam vastu ei võetud kui Tallinna kooperatiivkooli kulinaaria erialale.
Rits mõtestas selle endale lahti kui toitlustusest põhjalikke teadmisi andva koolituse, millel söögivalmistamisega suurt pistmist pole. Kohapeal selgus, et kooperatiivkooli kulinaar on kokk mis kokk, ja endalegi mõneti ootamatult tuli kulp pudruseks teha.
"Isa soov oli, et valiksin ameti, mis on toiduga seotud, sest rahvatarkus ütleb, et toidule lähedal olles ei jää omal kõht tühjaks," räägib naine. "Endal tal peale söömise toiduga muud kokkupuudet polnud. Aga vanaemad ja ema olid mul väga head kodused kokad."
Läheb vooluga kaasa
Rits ütleb, et tema kujunemine kokaks, tööleasumine ja enam kui kaheksaks aastaks Postipoissi jäämine ning meisterkoka eksami sooritamine on olnud kui vooluga kaasaminek. "Elu on toonud mind siia, kus ma olen. Ma pole teadlikult kunagi eriti muud teinud kui lehekuulutusele vastanud ja Postipoissi tööle tulnud," mõtiskleb ta.
Enne trahterit pidas Rits abikaasaga Pärnu rannas suvekohvikut, olles kolmel päikesekuul ametis seitse päeva nädalas vaat et ööpäev ringi, ülejäänud üheksa kuud veetis kodus ja kasvatas lapsi.
Praegune töö pakub rohkem katsetamisvabadust ja ergutab fantaasialendu, sest trahteris tuleb kaks korda aastas koostada uus menüü ja roogasid mõeldakse välja tähtpäevadekski. "Ma tahan kogu aeg midagi uut teha. Menüüvahetus on suur töö, sest lihad, kapsad ja kaalikad on kogu aeg samad. Mõtle siis midagi põnevat välja!" avaldab Rits. "Olen viimase minuti inimene. Pool aastat sean vaimu valmis ja praktilise töö saan kahe-kolme päevaga valmis."
Ritsi söögitegemine jääbki suuresti Postipoisi seinte vahele. Naine tunnistab, et kodus askeldab ta pliidi juures peamiselt sünnipäevade ja pereürituste ajal, sest siis on nautijaid rohkem.
"Lihtsalt ühe lõunatoidu tegemine ei kutsu mind üldse. Näed, isegi laps tuli siia sööma, kodus ju ei saa," kisub muidu vaoshoitud Ritsi suu muigele, kui viipab kõrvalsaalis toitu ootava poja poole.
Vaimu toidab raamatutega
Toidu nagu kõige muu puhul saab rääkida trendidest ja peakokk teab, et praegu läheb kaubaks see, mis on odav. Ja loomulikult tervislik, kodumaine ning värske, mille populaarseks muutumise julgeb Rits panna presidendiproua arvele.
"Inimesed tunnevad oma tervise peal ära, et suure hulga säilitusainetega sünteetilist toitu süües kaua vastu ei pea," usub peakokk. "Avastasin kunagi veregrupitoitumise, loobusin osa asjade söömisest ja kaotasin kaalus 20 kilo. Inimesega on nagu autoga: kui panna vale kütus sisse, siis ega ei liigu küll."
Veregrupidieet on üks viise, jõudmaks lähemale enda tundmisele. Vaimu toidab peakokk raamatuid lugedes. Rits neelab teoseid, mis räägivad psühholoogiast ja suhetest, soovides õppida tundma end ja kaasinimesi.
"Mind huvitab, miks me siin olema ja mida teeme. Ilukirjandust pole ammu lugenud," tunnistab peakokk. "Aasta tagasi avastasin raamatukogu, enne seda ma, rumal inimene, ostsin raamatuid. Nüüd on kapp täis, ära ei mahu."
Tulevikuplaanide kohta küsides viib Rits jutu tagasi vooluga kaasaminekule ja ütleb, et elab päeva korraga.
Meisterkoka tiitel polevat furoori tekitanud ega uusi tööpakkumisi lauale toonud. Rits arvab, et ega igaüks julgeks neid tuuagi. "Olen kuri inimene. Õigemini paistan tööd tehes selline, ehkki tegelikult olen süvenenud ja konkreetne. Uued töötajadki käivad algul nagu kassid ümber palava pudru, enne kui läheneda julgevad," muigab ta.
Praegu käib Postipoisis vilgas jõulumenüü ettevalmistus ja kaugel pole see aeg, kui peakokk Maren Rits peab pea tööle panema ning kevadist toiduvalikut ette valmistama hakkama. Ikka enne kaua mõeldes ja viimasel hetkel tegutsedes.