/nginx/o/2009/02/13/132739t1h287e.jpg)
Loen ajalehti ja imestan selle üle, kui raskelt stardib Pärnu vastvalitud linnavalitsus eelseisvale nelja aasta pikkusele töödistantsile. Vahetevahel leian end isegi mõttelt, et tegemist on valestardiga. Seda mõtet jagavad samuti paljud linnakodanike kommentaarid uue linnavalitsuse esimeste sammude kohta.
Oma artikli pealkirja võtsin linnapea Toomas Kivimägi valimiseelsest intervjuust ETV saatele “Kahekõne”, kus ta neid sõnu kasutas õige mitmel korral. Praegugi loodan, et need ei ole tema esinemiste parasiitsõnad, vaid ta on mees, kes tajunud meid ümbritsevaid valesid ja ebaõiglust ning tõepoolest suuteline julgelt ja järjekindlalt nende vastu välja astuma.
Eriti paljutõotav oli muidugi valimisliidu programm. See oli nagu trampliinprogramm, millelt sai hea hoo valimisvõidu vormistamiseks.
Nüüd räägivad ühed pärnakad, et saime lõpuks jumala, teised aga, et mingist jumalast pole märkigi. Kes aga ütleks, kummal osal on õigus? Siinkohal saab abiks olla ainult lähtumine eetilisest kogemusest.
Ega täpselt ei teatagi, kuidas inimkond hakkas kõlbeliselt mõtlema, kuidas ja millal hakati mõtlema, mis on halb ja hea, mis ilus ja kole tegu jne. Moraal ei ole teadusharu, millel kindlad reeglid ja muutumatud objektiivsed seaduspärasused.
Moraal ja eetika on aga sügavalt indiviidisisene tunnete, tahtmiste ja kogemuste seos, mis kujuneb välja praktilise elu vältel keskkonna, õpingute, kodu, sõpruskonna ja paljude muude tegurite mõjul. Moraal ja eetika on seega inimese väga subjektiivsed sisemised omadused.
Igal ajajärgul on oma moraal olnud. Moraali järgi saab eristada riike ja otse loomulikult parteisid. Domineerivaks saavad tavaliselt moraalsed hoiakud, mis on omased võimulolevatele ringkondadele.
Kui tuletate meelde Eesti parteide programmilisi lubadusi, koalitsioonide ilukirjanduslikke kokkuleppeid, siis pole need ju hullud, vaid isegi padumoraalsed.
Tegelik elu kulgeb kahjuks teisiti. Moraalist jutustada on hoopis kergem kui moraali tegelike tegudega põhjendada. Jälgides Pärnu juhtpoliitikuid, kogeme muud ja võime öelda, et ühe peamise praktilise hämamistõe on nad omandanud: on soovitatav rääkida tõtt, kuid nii harva kui võimalik. Selle taga peitub muuseas nn kuldse käepigistuse lahendus või varjamine.
Kui vaba oma meeritegevuses saab olla Toomas Kivimägi, sõltub tema moraalsest ja eetilisest sisust, liidukaaslastest, linnakassast, lepingutest koalitsiooniga, ärimeestest, investoritest, saamameestest ja veel mitmestsajast asjast. Aga peamiseks edu pandiks on ja jääb pärnakate rahulolu.
Poliitikute karjääri saab enamasti võrrelda tõusuga mööda keerdtreppi. Kivimägi tõusis Pärnu tippu näiliselt kergelt, sirgjoones mööda valijate sillutatud 5336 trepiastet, kõrgele üle teiste üritajate.
Muidugi on sellisel tulemusel tema subjektiivset eneseteadvust kergitav mõju, aga ikkagi tuleb arvestada, eriti Kivimägil endal, et suur osa antud häältest olid protestimaigulised eelmise linnavalitsuse tegemiste suhtes. Need hääled on lootuse, kindlustatud tuleviku ja mõistliku tegevuse poolt antud hääled.
Liiga kõrgel valijatest pole otstarbekas olla. Mõistlik on ise laskuda mööda heade soovidega sillutatud astmeid pidi linnakodanike hulka. Seda hinnatakse üle kõige. On võimalus ka kõrgelt kukkuda, aga “Ärapanijasse” küll enam mitte, see oleks liig.
Isiklikult arvan, et Pärnus toimuvad muutused paremuse poole, et osalusdemokraatia süveneb, volikogu ja linnavalitsus mõistavad teineteist, et analüüsitaks põhjusi, mis ja kes olid süüdi Pärnu allakäigus.
Lõpetuseks põige minevikku. Legendiks muutunud Oskar Brackmann oli Pärnu omavalitsusjuht 36 aastat mitte sellepärast, et kedagi teist polnud valida, vaid ikka seetõttu, et bürgerid teda usaldasid. Tema rajatud alleed ja pargid äratavad imetlust tänapäevalgi. Ega ajad tol ajal eriti paremad olnud.
Kivimägi on Pärnumaa ja Pärnuga seotud olnud 15 aastat, kui nüüd lisandub neli meeriaastat ja miks mitte rohkemgi, oleks ta teine pikaajaline Pärnuga seotud omavalitsustegelane. Selles pole midagi võimatut. Halb aeg on parim aeg õppimiseks!
Esiteks – tuleb laskuda tagasi maapinnale, linnakodanike sekka. Teiseks – olgem ausad. Tõepoolest!