/nginx/o/2009/12/05/277547t1h6902.jpg)
Nädalavahetusel Pärnus toimunud filmi- ja videofestival liikus kunsti ja kommertsi traagelniitidel, asetades festivali otse kaubanduskeskuse keskmesse – Port Artur 2 ostukeskkonda.
Festival tõi süvakultuuri kommertsitemplisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tavapublik, kes süvakultuurisse suhtub valdavalt ükskõikse õlakehitusega ja näitusesaalidest kaarega ringi käib, sai seekord võimaluse ilma liigse valuläveta audiovisuaalkultuuri telgitagustesse piiluda.
Iseenesest on need kaks esmapilgul nii erinevat keskkonda üllatavalt sarnased: nüüdisaegne videokunst vahendab seisundit ja ostupalavik kui selline on samuti rohkem meeleseisund kui praktiline vajadus.
Nii nagu kunstnik laeb loomeprotsessis oma meeleolu kunstiteosesse, on šoppamine inimesele tänapäeval energeetiline mahalaadimine, et ravida masendust, depressiooni, nii materiaalset kui vaimset alaväärsuskompleksi ning saamis- ja jagamisrõõmu.
Kaubanduskeskused on tänapäeval kohad, kus inimesed käivad veetmas vaba aega, alustades koolivabal ajal maja hõivavatest teismelistest kuni väärikate perekonnakülastusteni laupäeval-pühapäeval.
Oleks ülimalt optimistlik arvata, et iga Port Artur 2 külastaja on automaatselt festivaliprogrammi jälgija. Vaevalt, et kiiresti piima ja leiva järele jooksnud ema unustab ootamatu elamuse tõttu tundideks järeltulijate esmavajadused.
Ometi olid ostlejad festivali ”audiovisuaallõksude” sihtgrupiks: püünised olid üles seatud pesu-pudu-kingi- ja tehnikapoodide vahele, nii et automaatselt ühest poest teise astudes ei märganudki paljud “ohtu” enne, kui satuti videoprojektorite vahendatavasse kunstlikku tehiskeskkonda.
Reageeringuid oli seinast seina, kunstnikud said jälgida kõrvalt oma teose sotsiaalset toimivust ja rahvas andis poolt- või vastuhääle vahetu käitumisega.
Ametliku kunsti tavapärases galerii- või muuseumikeskkonnas käib siiski enamasti vaid kunstihuviline publik.
Valdavalt sotsiaalsusele pretendeeriv videokunst galeriides oma sihtgruppi ei kohta – vaimuinimestele on need ühiskondlikud probleemid juba ammu teada.
Festivali viimasel päeval toimunud rahvusvaheline konverents teemal ”Videokunst peale videokunsti” koosseisus Chris Hales (Inglismaa, Ida-Londoni ülikool), Teijo Pellinen (Soome, Lapi ülikool), Gerhard Lock (Saksamaa, Tallinna ülikooli kunstide instituut), Hans-Gunter Lock (Saksamaa, Eesti muusikaakadeemia), professor Raivo Kelomees (Eesti kunstiakadeemia), Indrek Grigor (Tartu kunstimuuseum) ja Silja Saarepuu analüüsis neid küsimusi intellektuaalses-akadeemilises võtmes ja otsis muutunud kultuuriruumis videokunstile kohta.
Kogu konverentsi lindistas festivali seekordne ametlik meediakanal – kapitaliringlusest ja riiklikest institutsioonidest sõltumatu kunstikriitika netikanal Artishok TV.
Festivali noorteprogrammi – rulavideote konkursi võitis publikuhääletusega Edgar Kiisa. Jätkuvalt ringleb Port Arturi suurel ekraanil festivali töötoas linnakodanike ühisjõul ning Janno ja Piret Bergmanni ning Silver Reinarti juhendamisel valminud animatsiooniklipp.
Tundub, et sotsiaalne nõudlus Pärnu kesklinnas ehtsa kinosaali järele on olemas.