Kaua võib?
Pärnu linnast, selle juhtidest ja ajakirjandusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub et Pärnu Postimehe mõne sulesepa jõud ei taha kuidagi raugeda: mida aeg edasi, seda rohkem on kõikides asjades süüdi endine linnavõim. Aga eks sellest saa omamoodi arugi - olgugi et näiteks Kalev Vilgatsi ja Kaupo Meieli kriitikanoolte rahe tuleneb tõenäoliselt siiski pigem keskerakonnavihast kui millestki muust, on ju nende jutus oma loogika sees - eks tänased probleemid ole ju ikka oma juurtega eilsest pärit. Olgugi et praegu aetakse eelmise koalitsiooni ühe osapoole kaela ka tegusid, milles Keskerakond kuidagi süüdi ei ole. Ei oleks (ega pidanukski olema) ju kuidagi saanud valmis olla selleks, et riik meile tulubaasi vähendamise näol noa selga lööb.
Just niipalju, kui riik võttis Pärnult ära oma eelarve näilise tasakaalu saavutamise nimel, jääb ka käesoleva aasta eelarve täitumisest puudu. Ja paraku jäävad riigi kehtestatud uued põhimõtted kehtima ka edaspidi ja seetõttu tulebki järgmise aasta eelarve planeerimisel sellevõrra väiksemate tuludega arvestada. Tulude vähenemises pole seega süüdi mitte eelmine linnavalitsus, vaid põhimõtted kohaliku omavalitsuse tulubaasi koostamisel.
Ning paljuleierdatud laenuraha eest tehti investeeringuid lausa kahes koalitsioonis, kus olid sees mõlemad praegused Pärnu koalitsioonierakonnad IRL ja Reformierakond. Seega oli tegu vajalike asjadega, mida toetasid kõik suuremad poliitilised jõud Pärnus.
Omapärane on aga see, et juhtkirjas “Pääsesime hullemast” (PP 3.12) leiab Meiel, et õnneks ei pääsenud Viisitamm uuesti võimu juurde - muidu ähvardanuks pärnakaid müügi-, paadi- ja lugupeetud arvamustoimetaja arvates lausa habememakski.
Nii näiteks olin 2006. aastal müügimaksu kehtestamise arutelu juures ja juba tollal leidis siis Pärnut juhtiv koalitsioon, et müügimaks Pärnu oludes ei toimi. Ausalt öeldes jääb arusaamatuks, kust võtab ajakirjanik õiguse süüdistada Pärnu Keskerakonda tegudes, mida me tema arvates oleksime võinud tulevikus ehk korda saata.
Ja mupo laialisaatmist kui Meieli näidet “mõistlikust tegutsemisest” ma küll kuidagi toetada ei saa. Tegu on lihtsalt ümberstruktureerimisega, mille tulemusel langeb üksuse töökvaliteet. Sest ka praegune koalitsioon on aru saanud mupo vajalikkusest, lihtsalt nime kui sellist püütakse kaotada. Ja sellega olekski pidanud tegelikult piirduma, kuna mingisuguse teenistuse moodustamine majandusosakonna koosseisu ei ole mõistlik lahendus. Tegu on pooliku variandiga, mis kulusid nõuab endiselt, kuid mille efektiivsus on eraldiseisva osakonna omast väiksem.
Ja Meieli teooria, et mupot oli vaja Mart Viisitammele, Simmo Saarele ja Karl Kollale, on lausa totter. Kohtusin oma ametisoleku aja jooksul mitme kodanikuga, kes olid mupo tehtud trahvi peale (olgugi et trahvimäär oli rikkumist arvestades madal) endast väljas ja kes süüdlasena ei näinud mitte ennast ega isegi trahvi teinud inspektorit, vaid mind. Ehk seega kindlasti pole trahvivat üksust vaja ühelegi poliitikule, kuna päid silitada ja säravaid hambaid välgutada on palju lihtsam. Ja sellega ei pahanda kedagi.
Igal juhul võiks Pärnu Postimehe arvamustoimetus oma palga välja teenida vahelduseks millegi muu kui eelmise linnavalitsuse kirumisega. Saan aru, et see teile meeldib, kuid te olete siiski ajakirjanikud, mitte katkised plaadimängijad.
Simmo Saar, Keskerakonna Pärnu piirkonna aseesimees
Ajakirjanike poliitilised manipulatsioonid
Minu kirjatükk on ajendatud Teet Roosaare vastulausest linnapea Toomas Kivimägile (“5000 häält ei tee veel jumalaks”, 1. detsembri PP). Paraku ei selgu artiklist, kas ja kui palju hääli siis jumalaks teeb. Vaadates valimistulemusi piirkonniti, piisab Tallinnas 20 000 häälest. Mitte küll jumalaks saamiseks, aga tsaariks vähemalt. See lõik näitab ehedalt, mis juhtub sisuga, kui tervikkontekstist rebida välja üks lause ja hakata sellega mängima. Sest polnud ju mainitud vastulauses juttu otseselt jumalaks valimise kriteeriumidest.
Juttu oli valijatest ja valitutest ning jälle kord tundsin, et minu kui valijaga on manipuleeritud. Minu suhu ja mõtetesse on pandud selliseid ideid ja arusaamu, mida seal pole. Täiesti arusaamatuks jääb, kuidas võtab ajakirjanik endale õiguse esitleda iseenda tõekspidamisi, arusaamu ja eetikakriteeriume kogu valijaskonna nimel. See ei ole ju tõene!
Kõnealune artiklite ja vastulausete sari ei kajasta ühiskonna seisukohti, vaid nendega hoopis kujundatakse seda. Ka sellest võiks või peaks aru saama. Jääb hoopis mulje, et loo autor on ennast samastanud jumalaga.
Mis kõige häirivam, kogu selle valijatega manipuleerimise taustal taotakse jälle kord poliitilist kiilu. Ma saan täiesti aru, et konflikt ja sensatsioon müüvad, kuid miks on vaja seda ajakirjanduses kunstlikult toota? Kas loo autor kardab tõesti seda, et järgmise nelja aasta jooksul valitseb praegune koalitsioon kokku hoides ja üksteist toetades linna? Ei saa lähtuda Ärtuemanda tõekspidamistest lasteraamatus “Alice imedemaal”: enne otsus ja siis arutelu.
Kui tahate lugeda ühe valija tegelikku seisukohta, siis palun. Ma valisin hiljuti neljaks aastaks linnavolikogu ja selle kaudu linnavalitsuse, mitte ajakirjanikke. Samuti ei ole ma andnud ühelegi ajakirjanikule volitusi enda tõekspidamiste kajastamiseks “valijate” umbmäärase ja laialivalguva termini vahendusel. Paluks minu kui valija seisukohtadega arvestada.
Marti Lasn
Tõde päevavalgele!
Tahan avaldada tunnustust ja lugupidamist Pärnu Postimehe ajakirjanikele nende objektiivse ja erakonnavaba suhtumise eest võimuorganite tegevusse ja selle valgustamisse. Olles küll 70-le lähenev naispensionär, avan ajalehes ikka eelviimase lehekülje, et ennekõike läbi lugeda juhtkiri, kommentaar jm. Väga meeldisid Teet Roosaare ja Kalev Vilgatsi viimased kirjutised Toomas Kivimägi ja Vello Järvesaluga seotust. Tõde tuleb ju päevavalgele tuua!
Olin ka ise esialgu suur Kivimägi fänn, kui ilmnes, et ta kandideerib linnapea kohale, aga juba paar nädalat enne valimisi hakkas vastu tema suur ego, mis tuli esile igas tema ülesastumises, eriti kukepoksiks kujunenud debatis Mart Viisitammega leheveergudel. Kui üks on “kloun või poliitik”, siis teine võiks kogenum ja targem olla. Ja nii ma siis valisingi Annely Akkermanni.
See kuningaks või jumalaks olemine on ilmselt kauaaegsete juhtivtöötajate kutsehaigus, kellele iga väikenegi kriitikanool allergia tekitab.
Üks Pärnu Ülejõe gümnaasiumi väga tuntud vilistlane, kes osales hiljutistel juubelipidustustel, tõdes oma vanematele, et mis teil siin Pärnus lahti on, et uuel linnapeal on oma kõnes iga kolmas-neljas sõna “mina”. Peaaegu nii, et “mina ehitasin selle koolimaja ka üles, rääkimata remondi tegemisest”.
Tore vähemalt, et nende nõukogudega midagi ette võetakse. Anekdoot on ju kas või Kümbluse nõukogu. Kui sinna kuulub saun, kus päevasel ajal viibib kümmekond inimest, kaks saunatädi ja kassiir (riidehoidja koht ilmselt kaotati seoses rahapuudusega), siis milleks see kümneid tuhandeid kroone alla kugistav nõukogu?
H. Roospõld