Esmaspäeval algas Kopenhaagenis mammutlike mõõtmetega kliimakonverents, millel osaleb kahe nädala jooksul 15 000 delegaati 192 riigist. Nende hulgas vähemalt sadakond riigipead ja valitsusjuhti. Eesmärk on koostada plaan võitluseks üleilmse kliimasoojenemise vastu, mis hakkaks asendama 2012. aastal aeguvat Kyoto protokolli.
Paljud analüütikud on seda meelt, et Kopenhaagenis siduvat kokkulepet ei sünni. Hea, kui suudetakse kokku leppida mingites edasimineku suundades.
Eestile oleks vaja muidugi siduvat kokkulepet, mis määraks ära konkreetse tegevuse kliima soojenemise pidurdamiseks.
Eestil on küllalt põlevkivi järgmiseks 35-40 aastaks, et toota soojusenergiat. Samal ajal ei tea me, mis saab süsinikdioksiidi kvootidest, kui palju antakse neid tasuta ja kui palju eest tuleb maksma hakata. Meie põlevkivienergeetikale ei vaadata sellega kaasneva saastuse tõttu hea pilguga.
Peaminister Andrus Ansipil on kahtlemata õigus, et peame oma elektritootmist mitmekesistama, kuid ei tohi unustada, et see elekter peab tarbijale jääma taskukohaseks.
Oletatavasti on Kopenhaageni kohtumise otsustav päev 18. detsembril, kui kohal on riigi- ja valitsusjuhid, nende hulgas ka maailma suurimad saastajad USA, Hiina, India, Brasiilia kõige kõrgemal tasemel.
Riigikontrolli kliimaaudit Eesti riigi tegevuse kohta oli kriitiline, kuid sellega ei nõustunud keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Omaette küsimus on Eesti avalikkuse teadlikkusest kliimaprobleemidest, sest meediasse jõudev informatsioon on sageli vastukäiv.