/nginx/o/2008/04/09/31838t1h3dac.jpg)
Süvenev majanduslangus on toonud kaasa koondamised ja palgakärped, mille tagajärjel on kasvanud ebakindlus tänase päeva ja tuleviku ees. Kokkuhoiu vajalikkus on mõistetav, kuid riik ei saa lakata eksisteerimast. Mida siis teha, kust võiks leida Eesti riigiraha siseturvalisuse tagamiseks?
Ajal, kui valitsus ühendab kokkuhoiu eesmärgil riigiasutusi, loob vähemusvalitsus roheliste häälte ostmiseks uue asutuse – energiaagentuuri. Selleks eraldatakse esmalt 86 miljonit krooni, samal ajal ei suuda me säilitada olemasolevaid ja toimivaid struktuuriüksusi.
Need vahendid on jäänud kasutamata ja agentuur loomata, kuid roheliste häälte garanteerimiseks plaanitakse miljonid võtta kasutusele järgmisel aastal. Siinkohal tekib küsimus, kas me ikka vajame pärast kodude ja majade mahapõlemist soojapidavuse mõõtmist, mis on loodava asutuse üks peamisi ülesandeid.
Siseminister Marko Pomerants on oma avalikes esinemistes korduvalt “luuletanud”, et turvatunnet on täpselt nii palju, kui meil on raha. Kui 2009. aastal oli siseministeeriumi eelarve 4,1 miljardit krooni, on 2010. aastal see vaid 3,8 miljardit.
Ministri sõnade kohaselt peaks järgmine aasta olema meil 8 protsenti vähem turvalisust. Kuidas see väljendub, ei tea.
Eks turvatunne olegi subjektiivne sisetunne, aga puudujäägid selles valdkonnas võivad konkreetsetel juhtudel avalduda materiaalse ja moraalse kahjuna. Tuleb märkida, et peale koondamiste vähendab nii politsei kui päästetöötajate reageerimisvõimet järjekordne aktsiisitõus.
Analüüsides järgmise aasta eelarvet, näeme, et politsei personalikulu väheneb 180 miljoni krooni võrra. See tähendab, kui palgatingimused jäävad kehtima, peaks politseinike arvu vähemalt 360 võrra vähendama. Laias laastus võiks seda võrrelda näiteks Lääne politseiprefektuuri sulgemisega ehk kuues maakonnas ei oleks enam politseivormi kandvaid isikuid.
Riigi langevast päästeteenuse võimekusest annavad märku kas või Saaremaal loodud MTÜd, mis tegelevad päästetöödega, võttes seeläbi üle funktsioone, mida riik täita ei suuda.
Siseministrile, kes ei suuda seista päästetöötajate ja teiste siseturvalisust tagavate ametnike kaitsel, võib tuua eeskujuks Juminda poolsaarel tegutsevad isealgatuslikud patrullid, kes tagavad kodukoha turvalisust.
Kriitiline on päästetöötajate olukord. Siseministeeriumi 2010. aasta eelarves nähakse päästeametile ette personalikulude vähendamine 22,8 miljoni krooni võrra, mis võib tähendada ligi 110 päästja koondamist.
Keskerakonna fraktsioon esitas 2009. aasta riigieelarve seaduse muutmise teisele lugemisele muudatusettepaneku, sest praeguses keerulises majandusolukorras ei ole arukas kulutada 86 miljonit krooni energiasäästu programmidele, vaid olulisem on tagada riigi siseturvalisus.
Küsimus ongi valitsuskoalitsiooni prioriteetides. Kas inimeste turvalisus kaalub üles vähemusvalitsuse soovi olla roheliste häältega iga hinna eest võimul? Või peaks koalitsioonierakonnad mõtlema sellele, millise kindlusega saadame kooli oma lähedased, kas saame olla kindlad, et neid ei ohusta kurika- või pommimees? Kas saame olla kindlad, et koju naastes on see alles?
/nginx/o/2017/12/18/7418259t1he770.jpg)