/nginx/o/2009/11/06/261889t1h13c1.jpg)
Pole just suurem asi olla kodanik linnas, kus linna rahakoti viletsa seisu tõttu põleb öösel tänavatel ainult iga teine valgusti ja ametnikud räägivad linna “tehnilisest pankrotist”.
Jüri Kukk: Kirumisega kaugele ei jõua
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealegi kui tead, et jutt pankrotist on ikka rohkem meedia jaoks mõeldud ja tegelikkus pole kaugeltki nii hull ning tulevik lootusetu.
Tõsi on muidugi seegi, et aastalõpp rahavoogude juhtimisel olukorras, kus õigel ajal jäid rahandusalased poliitilised otsused tegemata, on kindlasti keeruline, kuid rääkida pankrotist on liig mis liig.
Et Mart Viisitamm ja Keskerakond, kes võtsid eelmises linnavalitsuses viimasel valitsemisaastal linna rahandusasjade eest poliitilise vastutuse, on valijatelt hinnangu saanud, on nüüd viimane aeg edasi minna.
Kirumisega kaugele ei jõua
Väidan, et Pärnu rahaasjades pole seis kaugeltki nii hull, et eelarveaukude lappimiseks peaks aastaid minema. Või on mul midagi teadmata?
Mille tõttu olukord just selline on, nagu ta on, selle kohta autoriteetseid analüüse pole avalikkus näinud. Ei tea me sedagi, kas selliseid analüüse üldse ongi. Ei maksa vist loota, et saaksite näiteks vastuse küsimusele, mitu Pärnusse makse maksvat linnakodanikku on sellel aastal töökoha kaotanud või paljudele neist see veel alles.
Olenemata sellest, kas 2009. aasta eelarvesse jääb laekumata vähem või rohkem kui 50 miljonit krooni, on ju ikkagi tegemist lõppeva aastaga. See keeruline (ja põnev) aasta on elatud ja täna peaksime rääkima rohkem hoopis sellest, milliseks kujundatakse pärnakate jaoks 2010. aasta linna eelarve. Kus ja kellel tuleb püksirihma pingutada ja mida see kõik otseselt tähendab kõigile linnakodanikele?
Ametnike palkadest on ju üsna närvekõditav rääkida, kuid kaugeltki mitte need read eelarves ei otsusta lõpptulemusena avalike teenuste kättesaadavust linnas uuel aastal.
Uue eelarve panevad paika linnakodanikelt värske mandaadi saanud kohalikud poliitikud, et üldise majandussurutise tingimustes see lihtne pole, ei olnud ju uudis.
Ja selle üle ei maksaks uutel otsustajatel eriti nuriseda – kedagi neist pole otsuseid tegema pandud vastu nende endi tahtmist ja vägisi. Selleks meil linnavalitsus ongi, et jõukohane ja tasakaalus eelarve teha. Selle eest makstakse neile korralikku palka.
Veel üks müüt
Kõigile pärnakatele on nüüd pealuu sisse tambitud teadmine: Pärnu laenukoormus on selline, et veel aastaid tuleb paljustki loobuda.
Kinnitan teile, see on müüt, mis ei vasta tõele. Müüt ei ole mitte see, et eelarve mahu olulise vähenemise tõttu on 60% piir ületatud. Ületamine on küll fakt, kuid tingitud sellest, et eelarve kogumaht oluliselt vähenes. Müüt on aga see, nagu oleks Pärnul kohustusi, mida linna eelarve lähiaastatel teenindada ei jaksa või seetõttu millestki olulisest loobuma peaks.
Kummalisel kombel on müüdi levitamisele kaasa aidanud seegi, et loodetavasti avaneb meil peagi võimalus asendada oma rahakotis kroonid eurodega. Igati kiiduväärt eesmärgi, euro saamise nimel on aga vabariigi valitsusele meelde tulnud see õnnetu 60 protsendi määr. On fakt, et üle kümne aasta ei olnud sellise määra olemasolust paljud valitud volinikud isegi teadlikud. Nüüd aga, kus Tallinna kavandatud laenamised (selle normatiivi piires!) võisid euro tuleku võimalust hakata kahtluse alla seadma, leiti see õnnetu määr uuesti üles ja selle ületamist pannakse pahaks Pärnulegi.
Peab teadma, et sellel normatiivil ei ole otsest ja vahetut seost linna iga-aastase kohustuste täitmise võimega.
Seda selgitab kõige paremini analoogia kodaniku poolt endale eluaseme ostmiseks laenu võtmisega – ükski pank ei arvesta laenuvõtja maksevõime käsitlemisel seda, kui suure osa moodustab laenu summa tema ühe aasta palgast, vaid ikka seda, kui suure osa oma palgast peab ta igas kuus laenu tagasimakseks kulutama.
Samast tagasimakse võimest lähtub riigikogus esimese lugemise läbinud kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seaduses sätestatav regulatsioon, milles ei välistata kohustuste suurust 100 protsenti ühe aasta eelarve mahust, ikka maksevõimest tulenevalt.
Pärnu suurim häda on see, et meie linna arengukava kehtib ainult 2015. aastani ja sellest tulenevalt ei võimalda seadus meil laene võtta pikemaks ajaks kui aastani 2015. Samal ajal on mitmel teisel kohalikul omavalitsusel laenud isegi kuni aastani 2030.
Ja keda meist võetaks pangas jutule eluaseme ostuks laenu taotlusega, kui tagasimakse peaks mahtuma viie aasta palgatulu sisse? Aga Pärnule just seda ette heidetakse.
Ei ole eriti keeruline vaadata üle linna arengukava, mis kehtib veel ainult viis aastat. On loomulik, et selline dokument peaks vaatama vähemalt 15-20 aastat ettepoole. Ei oleks ju tegemist uue arengukava koostamise, vaid ainult toimiva jätkamisega.
Linna praeguste kohustuste koormuse jaotamine sellele perioodile, näiteks 15 aastale, võtaks linna iga-aastaselt eelarvelt maha koormuse, mis praeguses seisus läheneb tõepoolest talutavuse ülemisele piirile.
Aga rääkida sellest, et tegemata oleks pidanud jätma kas laenud linna raamatukogu ehituse lõpuleviimiseks või edasi lükkama spordihalli ehituse, on küündimatu ja pahatahtlik.
Seda soovitajad, kui nad ei taha nendesse hoonetesse sisse astuda ja n-ö sisusse tungida, võiksid vähemalt mõnel pimedal sügisõhtul käia kordki ümber nende hoonete ja vaadata, mis akendest paistab.