Jüri Piirisild: Masust ja kasust

Jüri Piirisild. Foto: AFP / Scanpix

Oli aeg, mil auto käigukangi nupp maksis nätsuputkas sada krooni ja bussijaama peldiku “renoveerimine” kolm miljonit. Kauboikapitalism sättis end parasjagu õitsele, aga mahlakate viljade valmimiseni oli aega veel küll ning rohkemgi.

Kuuride, küünide, kanakuutide ja küülikupuuride eest hakati peagi küsima sada, siis viissada tuhat, seejärel koguni miljon ja rohkemgi krooni. Taksoga linna ühest servast teise sõitmiseks pidi vähemalt jakobsoni karmanisse panema, öisel ajal ning veidi napsitanu käest küsiti loomulikult kaks korda enam. Ja kõik olid justkui rahul, keegi ei poetanud pisarat ega nõudnud uulitsanurgal valjuhäälselt selliste sigaduste viivitamatut lõpetamist.

Mis on juhtunud?

Mäletan, et umbes kümmekond aastat tagasi müüdi meie kauplustes Saksa päritolu trellpuure hinnaga pisut enam kui tuhat krooni tükk. Kuna hurtsik vajas veidi kohendamist, liipasin isegi mitu korda leti manu puuri kaema, aga mingi sisetunne ütles, et midagi on selles niinimetatud müügikampaanias ikka natukene nihu.

Ja tõepoolest – juhtumisi sattusin vaatama Saksa telekanalit, kus täpselt (!) neidsamu puure pakuti hinnaga umbes üheksa Saksa marka tükk (meie vääringus seega 72 krooni), hulgi veelgi odavamalt.

Vaat selline oli siis elu Eesti Vabariigis kümmekond aastat tagasi, jah. Aga mis on vahepeal juhtunud? Mitte tulist tuhakottigi pole juhtunud, ainult mingisugune masu on “äriajamist” segama saabunud.

Näen iga päev, kuidas papid-mammid õunauputusega püsti ning pikali hädas on. Ubinad katavad vaibana maad ja need tuleb loomulikult kuhugi ära koristada. Isegi metsaveerde ei tohtivat saaki vedada, kaeva aga sügav auk ja mata laulu saatel maha.

Aga Eesti poes maksab Eesti õun pea viisteist krooni kilo, sest muidu ei tule kaupmees “omadega välja”. Taevane arm, papi-mammi on nõus mitu tonni õunu saja krooni eest ära andma, tulgu vaid keegi asjapulk ja viigu vihinal minema! Ei tule keegi …

Hiljuti käisin ehitusmaterjalide kaupluses, kiikasin naelu ja näppisin kruvisid. Ning sattusin siis riiulite vahele, kus müügil saunatarbed.

Kui ei usu, võtke jalad selga ja minge uudistama – puidujäätmetest üpris robustselt kokkuklopsitud taburetike (kõrgust napilt paari vaksa jagu) maksab ei rohkem ega vähem kui kolmsada viiskümmend krooni! Kusjuures sauna ta, tühi, ei kõlbagi, on okaspuust ja hakkab sooja saades mulinal vaiku välja ajama.

Rumalaid paistab jaguvat

Kapitalismi üks kuldreegleid kõlavat sedapsi: kuni on lolle, kes küsitud hinda maksavad, ei tohi hinnanumbrit mitte mingil juhul väiksemaks kirjutada.

Kahju küll, aga rumalaid paistab meie riigis tõesti jaguvat.

Ühes Tallinna nõndanimetatud esinduspoes maksavad kapsas, kartul, leib, või ja mitu teist täiesti tavalist toiduainet võrratult rohkem kui trammipeatuse jagu eemal asuvas toidupoes. Aga, oh imet, kallis pood on tipptunnil rahvast puupüsti täis, sest “ega ma ometi nii vaene ka ole, et peaksin odavat kraami ostma”. Kui see, andke andeks, ei ole kaugelearenenud vaimupuue, siis mis see ikkagi on?

Üks mu tuttav hõõrus majanduslanguse saabudes käsi – noh, olgu mis muud, aga igasugused vahendajad ja tühikargajad peavad lõpuks ka tööle hakkama ning õhk muutub hulkjagu puhtamaks. Kas on muutunud, tahaks siinkohal kavala näoga küsida. Või kas muutubki?

Muidugi, ärgem salakem, et uue auto saab nüüd sadakond tuhat krooni odavamalt istumise alla. Diivaneid ja voodeid pakutakse 70-80% hinnaalandusega, saapad maksavad kolm korda vähem kui aasta tagasi.

Aga küsimata ei saa nagu ikka jätta: kas nüüd kauplevad müüjad tõesti koletute kahjudega? Maksavad omast taskust muudkui peale ja peale ja peale? Kui suur oli nende kasum aasta tagasi ja kui suur on see praegu?

Muide, lõpetuseks. Kord lolli peaga (olen ju siis vist ikka ka, andke andeks, väikese vaimupuudega) taksoteenust kasutades küsisin sohvri käest, kuidas ta ots otsaga kokku tuleb.

„Oh, ei tulegi,” hakkas mehike kiiresti silmi vesistama. „Hommikust õhtuni muud ei teegi, kui annan aga raha välja, sisse ei tule punast sentigi. Kõik on miinuses, kõik on miinuses.”

Sõidab see mees siiamaani plafooniga ringi, maja on kui Talvepalee, pere sööb kulbiga punast kalamarja ja haukab angerjat peale.

Oh, masu, masu, millal sinust ükskord ometi ka kasu hakkab tõusma?