Krista Habakukk: Just noored pered otsivad kohti, kuhu tagasi minna maale, tahetakse privaatsust, linnamürast ära

Foto: Andres G. Adamson

Mäeotsa talu perenaine Krista Habakukk on diplomeeritud kultuurinõunik, kes rahvatantsu õpetamise asemel nõustab Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuses mittetulundusühinguid ja on üks esimesi atesteeritud kogukonna arengu konsulent riigis.

Mulgimaa külakohast Häädemeeste valda Soometsa elama sattunud pruunisilmse Krista Habakuke (40) olemusest kiirgab sellist teotahet, et tema mõtete karussellile pöörlema sattunu sealt enam maha astuda ei taha.

Sellepärast, et Krista suudab innustada nii külainimesi kui ettevõtjaid, lükata asjad käima Soometsast Brüsselini ja ise siis, kui teised särtsu kätte saanud, vaikselt kõrvaltvaatajaks taanduda, kuni taas üllatajana esiplaanile kerkib. Näiteks või looduspuhast kohalikku toitu pakkuva kaubaringiga, mis tellitud toidukraami perenaisele koduukseni toob.

Mullu märkas Krista Habakuke ettevõtmisi põllumajandusministeerium, omistades talle kui oma valitsemisalas tegutsejale hõbedase teenetemärgi, see oli Pärnumaale jõudnud kolmas sedalaadi tunnustus. 

Krista, jõulukuu alguses levis uudis maamajanduse infokeskuse kutsekomisjonis esimestele kogukonna arengu konsulentidele kutse omistamisest. Esimese nelja hulgas olete ka teie. Mida see uus amet endast kujutab?

Kogukonnaarengu konsulent on nagu kutse, kuid Eestis ei ole kooli, mis sellist eriala õpetaks. Olen kõrgharidusega kultuurinõunik ja konsulteerimise, konsultandi eriala mul ei olnud. Maamajanduse infokeskuse kutsekomisjonis omistatud kutse näitabki, et mul on teadmised, oskused, kogemused olla nõuandja kogukonna arengu teemadel.

Aga selletagi olen kogukondasid, külasid nõustanud 2004. aastast, kui elasin veel Tänassilmas ja sai asutatud külade ja väikelinnade liikumine Kodukant Viljandimaal. Olin selle asutajaliige ja nüüd aastaid Pärnumaa Kodukandis, nii et see on loomulik protsess, mis on kinnitatud ka kutsega.

Nõu annate ju iga päev, kas või Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuses, kus töötate mittetulundusühingute konsultandina. Miks siis veel üks kutseeksam, atesteerimine?

Kogukonna arengu konsulendi kutsega seotud tööülesanded on sarnased sellega, mida teen ettevõtlus- ja arenduskeskuses mittetulundusühingute konsultandina ja mida olen teinud Pärnumaa Kodukandi raames. See tähendab aitan ja toetan külaliikumisega alustajaid ja eestvedajaid, selgitan, kuidas koostada küla arengukava, valmistada ette suuremaid projekte, kaasata elanikke, teha koostööd kohalike omavalitsuste ja külaseltside vahel. 

Aga kõnealune kutse annab mulle endale kindlustunde ja neile, kes kasutavad konsulendi abi, teadmise, et tegemist on professionaaliga, seega kutsetunnistus on nagu kvaliteedimärk.

Miks te külade eest vehklete? Teil on ju teisigi eneseteostuse võimalusi, meie kallutatud avalikus arvamuses märksa prestiižsemaid valdkondi, kus ennast tõestada.

Minu arvates külaelu, küla areng on väga prestiižne teema. See on elustiili küsimus. Olen pärit Viljandimaalt, olin kümme aastat väikese rahvamaja kunstiline juht ja juhataja, olen läbi-lõhki näinud maaelu ja kogu aeg maal elanud, see on minu loomulik osa, ma ei kujutagi ennast linnakivide vahele elama.

Kui omal ajal räägiti, et maale jäid elama ainult ullikesed, siis mina väidan vastupidist. Võis ju öelda ka nii, et linna läksid need, kes maal hakkama ei saanud.

Maal elamine nõuab natukene teistmoodi ellusuhtmist, sa pead olema valmis endast rohkem andma, aga väärtus, mis maainimesi hoiab, on elukeskkond: ma olen oma aja peremees, oma kodu peremees, mul on oma privaatne elukeskkond.

Kui külas hakkavad toimima suhted inimeste ja naabrite vahel, vaat see on see energiaallikas, mis hoiab sind selle juures kinni ega lase mujale minna.  

Need suhted ja inimesed on tohutu väärtus ja sellest ongi külapisik minus alguse saanud. Nähes, kuidas inimesed mitte millestki midagi teevad, ja väike nõuanne või toetus sinna juurde ning tulemused - see on hästi suur jõud. Linnas ma seda ei koge.

Kuidas te Mulgimaalt naabermaakonda sattusite?

Kui töötasin rahvamajas, läksin õppima, omandama kõrgharidust. Eks siis endal oli ka selline sisemine rahulolematus, et väike koht, kuidagi nagu kasvasid sellest välja. Abikaasa Veevo oli Kalmetu koolis infotehnoloogia õpetaja, ta tundis, et õpetajaamet ei ole tema päriskutsumus, ja meil oli siis tütreke sündimas, nii et oli paras aeg teha otsus: kas jääda sinna või teha mingi elumuutus.

Minu vanaisa on pärit Tali vallast Marina külast, Pärnumaa kiskus mind rohkem. Tollal olin seotud noorsooühingu 4H tegevusega, selle peakontor asus Pärnus. Veevo sattus pooljuhuslikult maavalitsusse tööle, meie jaoks oligi asi otsustatud. Lõpetasin ülikooli, tegin diplomitööd, minu lisaeriala on rahvatantsuõpetaja. Laps sündis oktoobris, Veevo tuli Pärnusse jaanuaris tööle, ööbis sõprade juures, mina olin Viljandis, tulin alles juunis järele. Otsisime elukohta ja leidsime selle Soometsas. See oli täiesti juhuslik valik, me ei teadnud sellest külast midagi. Nii et kuidagi niimoodi on need asjad paika loksunud.

Soometsa külamaja on teie ajal ja algatusel püsti pandud, riigikogu esimees Ene Ergma käis nurgakivi panemas. See on riigis esimene külaseltsi enda ehitatud maja. 

Jah, ma ei eita seda, aga võin öelda ka, et kui me Viljandist ära tulime, lubasin, et ma uude kohta tulles ei tee ühtegi teist tegevust, et olen kodus, kasvatan lapsi, mis iganes.

Soometsa küla puhul võib öelda, et süüdlaseks on Hiie Lainela. Mina tahtsin vaikselt kodus olla ja ei tundnud külas kedagi. Aga kuna mind tõmmati Pärnumaa Kodukandi juurde tänu Tiiu Karule, kes kuulis, et tegelesin Viljandimaa Kodukandiga, ei saanudki ma öelda ei ettepanekule hakata Pärnumaa Kodukanti tegema.

Nüüd olen oma kogemustest rääkinud, kuidas Hiie kui põliskülaelanik helistas mulle, uuele elanikule, ja kutsus külavahele jalutama, luidetele, mis meil Soometsas on, ja tema selle džinni pudelist välja laskiski.

Külamaja on püsti, oleme sellega vatti ja vilet näinud, aga see ühisettevõtmine on kogukonda tugevamaks teinud. Eks meil ole ka mõõnaperioode, aga ükskõik mis kell küla vahele lähed, alati tead, et saad abi. See oma küla tunne on hästi tugev ja mul on hea meel, et Soometsa eeskuju on nakatanud valla teisi külasid. Iklas on asutamisel külaselts, Treimanis, Massiarus aitasin teha, nii et eeskuju vaikselt läheb edasi.

Kust oma energia ammutate? Ma ei ole teid kunagi loppis olekuga näinud, alati silmad säravad, olgu tööpäev või aeg milline tahes.

Eks ma olen ka vahel loppis, aga … Mul on hea kodutugi. Ma pean väga oma abikaasat kiitma, ilma tema vaikse toetuseta ei suudaks ma midagi teha. Muidugi, lapsed on ka see tugi, aga lapsed on teismelised, neil tulevad muud probleemid. Nii et pere on see, mis annab energiat. Aga ju siis on ka loomus selline, et ma ei oska teistmoodi olla.

Üldises mõistes korralik pereema pole teil ju oma hõivatuse ja kogu selle kodanikuühiskonna kasvatamise juures aega olla?

Meil on nii, et abikaasale meeldib hästi süüa teha, ta on ise mind köögist välja tõrjunud ja ma olen väga rahul sellega. Lapsed on ka öelnud, et ema, las isa teeb süüa.

Maatoidu projekt, kas see algatus tuligi teie kokandushuvilise abikaasa õhutusel?

Maatoidu projekt on minu pikaajaline jõudmine selleni, aga Veevo tegevus toetab seda. See projekt on tulnud ka külaliikumisest, oleme kohaliku toidu levitamise mõtet endas kandnud, et see peaks olema palju nähtavam. Võrgustik on ju olemas, Kaja Keskküla Võrumaalt on mitu aastat rääkinud, et kuule, Krista, võta see Pärnumaal ette. Mina ei tahtnud ka väga suurt vastutust endale võtta, ma ei ole ju ise tootja ja toiduasjast nii peensusteni ei tea, aga nüüd on olud viinud ikkagi selleni ja huvitavalt.

Sain selle projektisüsti Prantsusmaalt, kui käisin vaatamas, kuidas seal on tarbijapoolselt neid asju aetud. Niimoodi see projekt saigi ette võetud ja hakkab vaikselt tuure üles võtma. Kuna juhtus nii, et Veevol sai maavalitsuse majas töö otsa, on maatoiduringi korraldamine väga loomulikult läinud üle temale ja ongi nagu väljund olemas. Ettevõtlikkuse süstimine nii iseendale kui teistele ongi selleks, et näha asju natukene kaugemalt kui see, mis sul parasjagu just siin laua peal on.        

Milliste küsimustega tullakse teie kui Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuse konsultandi juurde? Valdate ju siin mittetulundusühingute teemat.

Peamised on praegu kaks küsimust: esiteks, kust mittetulundusühingud oma tegevusele toetust saavad, ja teiseks tahetakse väga palju mittetulundusühinguid asutada. Kolmas küsimuste ring puudutab tegevusi. Konsultandina ütlen, et mittetulundusühingud võiksid enne toetuste peale minekut rohkem mõelda, millised on nende tegevused. Kui hakkame toetustest rääkima ja kui küsida, mille jaoks, ilmneb, et just tegevustes ja oma plaanide seadmises on palju kitsaskohti.

Mittetulundusühinguid ainult toetuspõhiselt asutada on väga lühinägelik. Mittetulundusühing on ikkkagi toimiv juriidiline organisatsioon, selles peab kõik seadustele vastama. Raha on tore saada, aga raha tuleb ka sihipäraselt kasutada ja aruandlust teha, aga sellega tekib paljudel probleeme.

Mittetulundusühingute, nende hulka kuuluvad ka külaseltsid, projektipõhise tegevusega on maal väga palju tehtud, rajatud kiigeplatse ja remonditud külamaju, koostatud piirkonna ajalooülevaateid ja tähistatud mälestustega seotud kohti kividega. Järjest rohkem on neid, kes elavad maal ja töötavad linnas.

See on positiivne tendents. Just noored pered otsivad kohti, kuhu tagasi minna maale, tahetakse privaatsust, linnamürast ära. Linnas on tore käia teatris, kontserdil, kaubanduskeskustes, aga enam ei taheta elada päris kivide vahel.

Tarbijaühiskond, selline varakapitalistlik lastehaigus, hakkab nagu otsa saama, inimesed tahavad tagasi tegelike väärtuste juurde. Järjest rohkem hakkab tõusma hea elukeskkonna teema, head suhted ja rahulik pereelu. Neil, kes omal ajal maale jäid, olid need väärtused väga paigas.

Nii et pole siin midagi targutada, rikkuse mõõdupuud on ja jäävad erinevaks. Olenevalt väärtusorientatsioonist.

Ja mina ütlen, et maal elavad inimesed on väga rikkad ja seda rikkust ei mõõdeta rahas, vaid nende hingeelu, maailmavaade on väga eluterve, see ei ole rikutud.

Aga maal on erinevaid inimesi ja osa ongi jäänud nagu veidi teiseks, aga nende järgi ei saa hinnangut anda tervele kogukonnale või kõikidele maainimestele. On ju peresid, kes sõidavad 40-50 kilomeetrit igal hommikul linna tööle. Tõsi, see maksab rohkem, aga ta saab õhtul koju tagasi, seal ta ju laeb ennast ja on rahulikum, ei ole nii närviline ega allergiline kõikide asjade suhtes. Olen veendunud, et maal elavad vaimult väga tugevad ja sisemiselt väga rikkad inimesed.

Kuidas väärtustada kohalike ettevõtmisi, toetada maaelu, sest meie juured on ju seal, valdaval enamikul praegustest linlastest?

Olen mõelnud, et me küll märkame tublisid sädeinimesi, vabatahtlikke, aga kui palju märkame neid, kes oma pisikese ettevõtlusega kohapeal materiaalset väärtust loovad? Isegi kui ta annab pool kohta kellelegi tööd või kui ta ise on endale tööandja ja ta ikkagi seal maal tegutseb, on ta tubli.

Häädemeestel ettevõtluskoja loomisega näiteks pöörame rohkem tähelepanu ettevõtlike inimeste, väikeettevõtjate toetamisele. Me ei pea neid rahaliselt toetama, aga seegi on ühine väärtus, et elan piirkonnas ja ostan kohaliku tootja toodangut. Olgu see nõksu kallim kui linna supermarketis, aga selles ostus väljendub solidaarsus.

Tahame palju tarbida, aga kurdame, et meil Eestis on vähe raha või ettevõtted ei arene. Aga tegelikult see on kõik meis, tarbijates, kinni. Näiteks võrrelda Hispaania tomatit ja Eesti tomatit ja kiruda sealjuures, et ostan Hispaania tomateid, sest see kurivaimu eestlane võtab nii kõrget hinda. Tegelikult peaks mõtlema, mis on üks, mis on teine ja kus see raha siis ringleb. Hispaania tomati raha ei ringle ju Eestis, see ringleb Hispaanias, ta läheb ju sinna. Näiliselt odav, aga kvaliteet? Selle asemel et me omaenda raha ringi keerutaksime siinsamas Eestimaa pinnal.

Näiteks prantslased oma toiduringidega ongi asunud solidaarselt võitlusesse, et mitte välja suretada kohalikke tootjaid, ja kujundanud endale sellise väärtushinnangu, et meist sõltub see, kui hästi läheb kohapeal. Nii et on, mida järgida, ja ma meelega ostan kallima piimapaki või köögivilja, aga tean, et see raha jääb minu lähiümbrusesse. Ja sellega tuleb mulle nagu tagasi, läbi minu elukeskkonna, läbi selle, et võib-olla minu inimene on selle tööandja juures tööl, see väljendub tema palgas, tööandja võimaldab lastele tegevusi või ta tuleb tulumaksuna omavalitsusele. Tegelikult me oleme kõik üks.

Külaliikumine kaasab sellised kohaliku elu arendajad, ettevõtjad ju nagunii enda tegevusse. Elurõõmsad inimesed, nagu seal on, ja nad oskavad ka järelkasvu kasvatada, tulevasi külaliidreid.

Pärnumaa Kodukandil on noortekoda, mu enda laps on seal ja meie Soometsa küla lapsed. Olen mõelnud, kuidas nad sinna satuvad ja kuidas noored üldse selle juurde satuvad. See nii-öelda külaliigutajate seltskond, see eeskuju on hästi nakkav. Kui emad-isad sellega tegelevad ja on lastega koos, selle kaudu kasvatame ka neid juuri ja vabatahtlikke algeid.

Aga külaliikumise liidrid lahendavad neidki probleeme, mida omavalitsustel ei ole võimalust teha. Tegelikult on nad abikäsi omavalitsusele, osataks neid vaid positiivselt kaasata ja kasutada seda potentsiaali. Selline koostöö suurendab ka valla võimekust. Külaliikumine kui organisatsioon suhtleb väga palju riigiga, toob välja kitsaskohti ja ütleb: kuulge, mehed, nii ei tehta, külas on teised põhimõtted. Aga vahel jääb tunne, et omavalitsustel on kas natukene hirm, et külaliikujad on liiga aktiivsed, või siis on hoopis selline üleolev suhtumine, et meie teame ise, mida teeme.

Koostöö on ikkagi võti ja kõik uuringud näitavad, et mittetulundusühinguid tuleks rohkem usaldada. Pigem nad ju tahavad oma panuse anda ja leida ühise kokkupuutepunkti. See usalduse küsimus on praegu õhus, et kuidas seda suurendada.

Võib-olla on ametnikud liiga oma kestas kinni, sellest ka usaldamatus külast endast väljakasvanud liidrite mõtete vastu? Või on pidur hoopiski iskutevahelises suhtumises, mis pimestab head mõtted ja teadmised?

Kahjuks kohtab sellist isikutevahelist barjääri veel üsna palju. Ma ei oska öelda, miks see nii on. Siin oleks nagu igal osapoolel vaja peegli ette minna vaatama, mis ta ise tegemata on jätnud, ja teine asi on väiksemas kohas usalduse lugu. Vahel on põhjus mingis konkurentsis, kui inimene tunneb ennast natuke ebakindlalt: kui teine kõrvale tekib, on tunne, et teine tahab midagi enamat teha. Seda näeme ju päevapoliitikas kogu aeg.

Tegelikult ei pruugi seal midagi sellist olla, aga - see on tolerantsi küsimus, et ühe või teise inimese arvamust on vahel nagu väga raske taluda. Ent see on ka enda kasvatamise küsimus, et kui sa oled enda jaoks välja mõelnud, millisel tasandil me räägime: kui isiklikul sina-mina, siis võime täiesti eri arvamustel olla, aga kui räägime oma tegevuse tasandil, siis minu arvates võiks need otsustajad, kes me ise siin oleme, rääkida tööst, oma valdkonnast.

Ma tunnustan oma valdkonna spetsialisti sellest sõltumata, et mingis teises osas võib-olla mulle ei meeldi tema tegevus, aga see ei ole minu asi öelda. Kui mul on vaja nõu ja abi, siis mind ei huvita, milline on isiklik suhtumine. Aga meil on tendents, et inimesed ei oska isiklikest asjadest lahti lasta.

Millised põhiväärtused on need, mida järgite kui lapsepõlvekodust saaduid?

Mind on põhiliselt kasvatanud lasteaiakasvatajast vanaema. Ma ei olegi osanud mõelda, mis põhimõtted need on. Võib-olla tolerants. Mulle on vahel öeldud, et olen liiga sinisilmne ja liiga usaldav. Aga mina ei oska inimesi kahtlustada, neisse eelarvamusega suhtuda. Võib-olla on see sealt, lapsepõlvest, tulnudki, et ma ei tee vahet, kellega suhtlen.

Ükskõik kui rasked ajad on, tuleb kokku hoida. Olen õdedest-vendadest kõige vanem, mida aeg edasi, seda olulisemon , et saad toetuda perekonnale.