Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/20/5864287t1h7f0a.jpg)
/nginx/o/2009/02/21/137634t1h10f8.jpg)
Pole vaja vist eriti tõestada, et erinevatel riikidel on erinev teenetemärkide kultuur. On riike, kus teenetemärgid haruldased ja iga teenetemärkide kandja tekitab ümbritsevates huvi. Samal ajal teame riike, kus teenetemärke (eriti madalamate astmete omi) valmistatakse massiliselt ja odavast metallist ning nendel pole ühiskonna silmis just kõrget hinda.
Eesti teenetemärkide kultuur on seotud paratamatult meie ajalooga, seega saame rääkida isegi mitmest üheaegselt eksisteerivast teenetemärkide kultuurist.
Kultuuride ühtsusest ja konfliktist
Viimastel aastatel ilmuvad igal kevadel meie tänavapilti autod, millel lindikesed, mille ajalugu ilmselt vähesed, kes sellega oma autosid ehivad, teavad. Need inimesed vaatavad meie naaberriigi televisiooni ja võtavad seal nähtut eeskujuna. Ent kui nad teaksid, et paljud Eesti Vabadussõjas silmapaistnud sõdurid ja ohvitserid kandsid oma vormil Georgi risti teeneteriste või selle märke! Eriti armastas oma vormil seda kanda Eesti rahvaväe juhataja kindral Johan Laidoner.
Georgi risti kui sõjalise teenetemärgi väärikus püsis ühiskonnas kõrgel. Georgi ristide kavalerid olid omamoodi süsteemivälised, kes moodustasid tõesti Püha Jüri (Georg) ordu.
See, et Stalin ja ta mõttekaaslased kaaperdasid Teise maailmasõja ajal selle teenetemärgi värvid, on omaette lugu, mida tänapäeval tasuks meie venekeelsele elanikkonnale teadvustada.
Seega on Eesti kultuuris Teise maailmasõja järgse aja tõttu teenetemärkide kultuur alla käinud. Seda kinnitab seegi, et praegu Eesti kultuuris ja poliitikas juhtivatel kohtadel tegutsevad tegelased häbenevad oma varasemaid teenetemärke, mis neile aastatel 1945-1991 võimu poolt omistati. Meie teatmeteostest ei leia huvi korral vastuseid, kellele milliseid teenetemärke üldse omistati.
Tegelikult ei peaks need inimesed häbenema varasematel aegadel antud teenetemärke, kui need on saadud hea töö või eriliste teenete eest kultuuris ja spordis.
Ei ole ju põhjust häbeneda olümpiamedaleid spordikangelasel, samuti teenetemärke, kui need saadud samade kõrgete sporditulemuste tunnustamise eest. Sama peaks olema heade kirjanike või kunstnike loominguliste saavutuste eest saadud teenetemärkide puhul.
Kuid paistab, et inimesed ise ja neid ümbritsevad pole kindlad, kas ühiskond neid mõistab. Ja nii oleksime nagu loobunud vahepealsete aastakümnete teenetemärkide traditsioonist, mida juhiti nagu võõra käega, kuigi ka meie inimesed vähemalt kaudselt osalesid selles dekoreerimisprotsessis.
Vanad teenetemärgid uues kuues
Taastanud Eesti Vabariigi järjepidevuse alusel, oli loomulik samm taastada ka võimaluste piires endine teenetemärkide traditsioon. Eesti Vabariigi teenetemärkide jagamise traditsioonis on selgelt eristatavad nagu kaks traditsiooni korraga.
Üks on Vabadussõja aja ja järgne periood, kus Vabadusristide jagamisel valitses veel vana Georgi risti traditsioon. Teenetemärkidega püüti mitte liialdada, et säiliks selle väärikus.
Paraku on viimastel aastatel meie teenetemärkide kultuuris toimunud pööre nende devalveerimise poole.
Teenetemärkide jagamisel lasti kasutusele nõukogude ajast tuntud ministeeriumide ja ametkondade iga-aastaste limiitide süsteem, mis mõne asutuse töötajatele muutis aumärkide saamise peaaegu ametiga kaasaskäivaks (riigikohus, osaliselt Tartu ülikool, ebaproportsionaalselt suurel hulgal jagati igal aastal teenetemärke sisejulgeoleku ala töötajatele jne). Ehk viimase puhul lähtuti põhimõttest, et kui palgad väikesed, olgu siis väike kompensatsioon aumärkidega.
Mida teha nüüd, kui ühiskonda on tabanud majandusliku segaduse aeg? Kas jätkata presidendi poolt igal aastal ”kohustuslikku“ teenetemärkide jagamist, et tähistada ”suuri töövõite“ olukorras, kus riigi juba vähemalt iga kümnes elanik on end töötuna registreerinud ja kus majanduslikud näitajad meid üha allapoole viivad?
Paus teenetemärkide jagamisele
Üks praktilisi lahendusi võiks olla, et riigi president kuulutaks ajutiselt riigis teenetemärkide väljastamisele moratooriumi ehk siis kuni riigis ei lähe inimestel paremini, erilist pidu ei peeta.
Praegu tunneksid paljud inimesed end mõnitatuna, kui näiteks mõni minister või poliitik saaksid teeneteriste ”suurte teenete ja edusammude eest“.
Mida saaks vahepeal teha, oleks korrastada meie teenetemärkide süsteemi nii, et meil oleksid moodustunud reaalselt toimivad teenetemärkide ordud.
Kui president igal aastal tõstab esile inimesi, kel erilised teened riigi ees, siis omistades neile erinevaid teenetemärke, loovad presidendid ju teatud teenetemärkide ordusid. Kes peaks aga presidenti enam nõustama, kui need presidentide loodud ordude liikmed.
Kas aga praegu paljud ühte ja sama teenetemärki omavad inimesed kujutavad üldse ette, et nad kuuluvad presidendi silmis ühte teenetemärkide ordusse? Igal teenetemärkide ordul võiks olla juht, kelleks oleks teenetemärgi kõrgeima astme kandjatest eluaastatelt vanim liige.
Teenetemärkide süsteemi aitaks korrastada ka põhimõte, et kui inimest autasustatakse korduvalt meie riigi teenetemärkidega, siis kõrgema astme teenetemärgi saades tagastab kodanik riigile varem talle antud madalama astme teenetemärgi ja see läheb vajadusel uuesti väljaandmisele. Viimane kitsendus kergendaks aumärkide kandjaid presidendiballidel, sest poleks vaja mitme teenetemärgi vahel valida.
Seda oleks praktiline nüüd teha, sest meie poliitilises kultuuris hakkavad paistma “möödunud aegade varjud“, kus stabiilse ühiskonna jätkudes tekib poliitikutel paratamatult soov mitte piirata oma ringkonna kolleegidele teenetemärkide jagamist.
Eesti poliitikute puhul tahaks rahvas kindlasti näha pikka ja tegusat elu ja siis on hea, kui meie poliitikutel saab olla oma riigilt vaid üks teenetemärk, mis teenete kasvades võib ka oma astmelt kasvada.
Samuti on meie rahvale olnud omane, et teened oleksid ümbritsevatele inimestele arusaadavad.