Paus teenetemärkide jagamisele
Üks praktilisi lahendusi võiks olla, et riigi president kuulutaks ajutiselt riigis teenetemärkide väljastamisele moratooriumi ehk siis kuni riigis ei lähe inimestel paremini, erilist pidu ei peeta.
Praegu tunneksid paljud inimesed end mõnitatuna, kui näiteks mõni minister või poliitik saaksid teeneteriste ”suurte teenete ja edusammude eest“.
Mida saaks vahepeal teha, oleks korrastada meie teenetemärkide süsteemi nii, et meil oleksid moodustunud reaalselt toimivad teenetemärkide ordud.
Kui president igal aastal tõstab esile inimesi, kel erilised teened riigi ees, siis omistades neile erinevaid teenetemärke, loovad presidendid ju teatud teenetemärkide ordusid. Kes peaks aga presidenti enam nõustama, kui need presidentide loodud ordude liikmed.
Kas aga praegu paljud ühte ja sama teenetemärki omavad inimesed kujutavad üldse ette, et nad kuuluvad presidendi silmis ühte teenetemärkide ordusse? Igal teenetemärkide ordul võiks olla juht, kelleks oleks teenetemärgi kõrgeima astme kandjatest eluaastatelt vanim liige.
Teenetemärkide süsteemi aitaks korrastada ka põhimõte, et kui inimest autasustatakse korduvalt meie riigi teenetemärkidega, siis kõrgema astme teenetemärgi saades tagastab kodanik riigile varem talle antud madalama astme teenetemärgi ja see läheb vajadusel uuesti väljaandmisele. Viimane kitsendus kergendaks aumärkide kandjaid presidendiballidel, sest poleks vaja mitme teenetemärgi vahel valida.
Seda oleks praktiline nüüd teha, sest meie poliitilises kultuuris hakkavad paistma “möödunud aegade varjud“, kus stabiilse ühiskonna jätkudes tekib poliitikutel paratamatult soov mitte piirata oma ringkonna kolleegidele teenetemärkide jagamist.
Eesti poliitikute puhul tahaks rahvas kindlasti näha pikka ja tegusat elu ja siis on hea, kui meie poliitikutel saab olla oma riigilt vaid üks teenetemärk, mis teenete kasvades võib ka oma astmelt kasvada.
Samuti on meie rahvale olnud omane, et teened oleksid ümbritsevatele inimestele arusaadavad.