Ilves Janno lubab ennast topisena imetleda

Pärnumaa vapiloom karu ja tema käpaga antud kivistunud autogramm tagakäppade ees ilmestavad topisemeistri tuba. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Tallinna loomaaia ja Saarde valla vapiloom ilves eelistab erakuelu ja öö varju, käib kõhutäite otsingul päevas kümneid kilomeetreid, kuigi ei jaksa korraga süüa rohkem kui pool jänest.

Põhjuse Eesti metsade ainsast kaslasest pikalt rääkida annab kokkusaamine Kaisma külas topisemeister Janno Langi juures, kus toimub sõprustehing.

Vastastikuse käepigistuse tulemusena saab Tallinna loomaaia direktori Mati Kaal õppeklassi tarvis kaasa looma mõistes raugaeani ehk 22aastaseks elanud ilvese kolju, majaperemees Langile aga jääb tema enda kätega valmistatud topis.

Sellesama looma oma, kelle ta pooleaastase kutsikana püünisest päästis ja kes vahepealse ajaga nägi puurist hinnanguliselt kuut miljonit loomaaia külastajat. Looduses jätkunuks tal aastaid pealinnas elatuga võrreldes parimal juhul kolmandiku võrra vähem.

"Seda ma ei ole märganud, et Saarde valla vapiloom on ilves, aga see teeb ainult rõõmu, sest ilves on tõeliselt huvitav ja ilus elukas," alustab Kaal endale omasel muhedal moel juttu päevakangelasest, mis puutüvel troonides oma klaassilmadega ümbrust jälgib.

"Kõigepealt on kiskjad loomad minu jaoks kõik hästi huvitavad sellepärast, et nende elu sõltub nutikusest. Nad peavad teised kinni püüdma ja kui nupp ei noki, jäävad nälga," jätkab jutukaaslane. "Kui paljudel muudel elukatel, eriti rohusööjatel, on vaja päeva jooksul manustada võimalikult suur toidumass, siis kiskjad peavad kogu aeg mõtlema, kuidas nad enda saagi kätte saavad, sellepärast on nende käitumine keeruline, põnev ja huvitav."

Toidu jahtimise muret sellel täistopitud loomal, mille ümber jutt ja imetlejate seltskond keerleb, ei olnud. Kuni surmani arvates sügisest, mil Lang kutsikale esimese jänese puuri nina ette pani.

"Tõin ta autopagasnikus koju, noor loom, tema harjus suhteliselt kiiresti ära: teisel päeval hakkas sööma juba," sekkub Lang kui loo üks peategelasi jutusse. "Ta oli siin umbes kümme päeva, selle ajaga käis siin mingi 300 vaatajat, üks mees läks puuri juurde: "Noh, kiisu-kiisu, mis sa siin teed ..." Ja nii kui ta käpaga pani, lõi selle traatvõrgu silmad sirgu kohe - mees oli tagumiku peal põrandal maas ja siis ei olnud enam "kiisu-kiisu"... Nii et naljamees ilves ei ole, käpalöök ongi see, millega ta leiba teenib."   

Pool jänest

Tallinna loomaaias oli Kaisma kandi metsadest püütud ilvesekutsika talitaja eesnimi Janno. Sestap sai nüüd Eesti eakaima, bioloogilise vanuse ülempiiril maise teekonna lõpetanud ilvese nimeks Janno.

"Ühtegi järglast tal ei ole, sest kui armastust ei ole, siis ka midagi ei tule, nagu inimestel," räägib loomaaia direktor, kelle juhitavas asutuses elab pidevalt viis-kuus ilvest.

Kaal räägib, kuidas Novosibirski loomaaias kaardistati ilvese liikumine, mis näitas, et neljaruutmeetrises puuris kõndis üks loom ööpäevas maha 16 kilomeetrit.

"Ilves liigub ööpäevaga 30 kilomeetrit sinna-tänna," kostab Lang. "Tal puuris ei kulugi energiat muule kui kõndimisele, aga looduses, kui on raske maastik, lumi nii, et kõhuga veab jutti, peab loomi taga ajama, sprinti tegema, võtab see tema territooriumi või päevateekonna pikkuse maha, energiakadu on sellega suur."

Nüüd läheb jutt karude, huntide, jäneste, ilveste, põdra, kitse- ja metsseapeade keskel sellele, kes kui palju sööb ja kui pirtsakas on toidu suhtes. Selgub, et tumedatähnilise kasuka kandja on eriti valiv ja jääkidega ülikorralik.

"Kuigi igasuguseid imelugusid räägitakse, ei jaksa ilves süüa korraga rohkem kui pool jänest, tal saab kõht täis. Ja kui tal vahepeal ei pane sõbrad kährikud, rebased ja kaarnad saaki pintslisse, sööb ta seda edasi," seletab Kaal. "Ja kui ta selle teise poole ära sööb, jäävad järele käpaotsad, pea ja nahk. Siis ta pakib need ilusti ühtekokku, metskitse jäänused rullib lausa nagu naha sisse, esimesel pilgul võib tekkida arusaamine, nagu oleks inimene seda teinud."

Ilvese korralikkuse kohta arvab Kaal, et ju niisugune suhtumine oma saagisse on tal säilitanud kõige paremini selle teise poole söömise võimaluse ning on süvenenud heas mõttes valikurõhuga ega ole mingi juhuslik iseloomumuutus.    

Loom ja nimi

Arutlemist selle üle, kuivõrd Ilvese perenimega inimestel on ilvese kui metsloomaliigiga sarnaseid käitumis- või iseloomujooni, alustab Kaal ajast, kui mõisnikud matsirahvale perenimesid mõtlesid.

"Kui nüüd mõelda sellele, et mõisnikud panid talupoegadele nimesid mingil ajendil, pidi see inimene, kellele kunagi perekonnanimeks Ilves pandi, millegi poolest kas meenutama ilvest või olema seotud ilvese küttimisega," selgitab Kaal. "Mis tähendab seda, et kui ta oli ilvese küttija, pidi ta ilvesega võrdväärselt metsas kavaldama ja tema üle kavaldama, nii et kindlasti oli mingi põhjus mõisnikul, kes nime andis, et tal assotsieerus ilves näiteks meie praeguse presidendi kunagiste esivanemate puhul."

Endaga tõtt vaatava, topiseks saanud Janno kohta kostab loomaaia direktor mõtlikult: "Ta oli tõeliselt väärikas isend."