Kui muidu rühivad Jõulumäe radadel trenni teha suusatajad ja jooksjad, siis üheks õhtuks vallutasid parkla ja ja sõitsid korraks metsa mudale Amservis müüdavad autod.
Maasturipäev möödus maasturiilmas
13. detsember 2009, 10:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Fookuses oli Eesti legendaarseima ja enimmüüduima maasturi Toyota Land Cruiseri uus mudel 150, aga tahtsime näidata sedagi, et maasturite valik on lai, ja tõime lisaks vaadata-proovida ka mõne uue ja huvitava tänavasõiduauto," rääkis Amserv Pärnu müügidirektor Raido Lembit.
Amserv ei ole varem selliseid tutvustuspäevi teinud (Ascar küll), aga esimene õnnestus ja andis julgust kordamisele mõelda.
"Vaatamata ülikehvale ilmale, oli kutsetele äraütlemisi üllatavalt vähe ja huvi eeldatust suurem," hindas Lembit. "Idaneb mõte korraldada midagi sellist ka tavaliste tänavaautode potentsiaalsetele ostjatele."
"On ju ikka suur vahe, kas vaatad autot pildil ja tänaval või saad oma käega proovida, kas ja mis sulle konkreetses autos meeldib," lisas müügidirektor.
Supermaastur mäge ei karda
Veidi kätt väristades ronin hakatuseks lipulaeva Land Crui-ser 150 nahkistmele. Õnneks antakse instruktor kaasa, muidu küll tagasihoidlikumatest masinatest ehk midagi teadja miljoni krooni alla maksva maasturi nuppudest-ekraanidest ja võimalustest sotti ei saaks. Ja äkki ei tooks tervelt tagasigi, kus selle kahju ots siis.
Keerame metsa. Kanaliäärne, kohe tuleb lume tegemise plats, ja nüüd - vasakule, Jõulumäe kõige järsemasse mäkke! No ma ei tea ... Aga instruktor näitab, kuidas asi käib.
Ekraanid, nupud, väike seadmine, ongi nii, et kõik neli ratast veavad ja diferentsiaalid on lukus. Tuld! Ja uskumatu küll, auto ronib peaaegu püstloodsena tunduvast mäest vaevata üles. Sellest, mille otsa suuskadega minnes pilt pöördumatult tasku kisub.
"See siin pole midagi, me testisime seda masinat Kohtla-Nõmmel, vaat seal olid alles tõusud," jahutab instruktor mu rõõmu kangelasteost.
Parklasse tagurdamisel vaatan mitte peeglitest, vaid ekraanilt, kui kaugel sein on, ja mõtlen, et päevake kuluks vist ära, enne kui selle masina kõik võimalused selgeks saaks.
Tuleb meelde üks Saksa telesaade, kus tehti katse inimesele supermersu kõik värgid ära seletada. Ebaõnnestunud katse, sest kuulaja ei jaksanud enam ja loobus.
Kui juba kord maasturipäev, siis võtan järgmise maasturi. Istun vihma käest Hyundai Tucsoni rooli taha. See riist, ehkki nelikveoga, enam kõige järsumast mäest üles ei rühi.
Proovin kaks korda, teisel katsel jõuan peaaegu sihile, aga tulen ikka tagurpidi alla. Vahe lipulaevaga on nii jaksus kui komfordis väga suur, aga pole ka imestada, ikkagi kolm korda odavam auto ka. Kel väga ekstreemtingimustes sõita pole vaja ja edevuski ei paina, sellele kindlasti sobiv riist.
Elektriauto on omamoodi kogemus
Järgmisena istun Toyota Priu-sesse. See on bensiinimootori ja elektriajami hübriid. Lähed vaikselt paigalt, suriseb tasa elektrimootor, annad gaasi, hakkab tööle ka see päris mootor, lased hoogu maha, laeb bensiinimootor elektriajamit. Kõik on kenasti ekraanilt näha, mis mootor parasjagu töötab ja kas käes on laadimisfaas või muu.
Uudistada on tore, sõita veel põnevam. Maanteemasinad suunas Amserv Jõulumäel asfaltkattega rollerirajale ja selle läbimine oli huvitav. Mingis mõttes ka katsumus, sest rollerirada vonkleb paremale-vasakule ja üles-alla ning ilmast ilma kadus käänak, tõus või langus auto kapoti varju ära.
Puud lähedal, auto kallis, tuleb tunnistada, et panin õige mitu korda seisupiduri peale ja tulin välja, et vaadata, kuhu edasi sõita.
Kui juba, siis juba, mõtlesin maiuspalaks Lexuse hübriidmaasturisse istudes. Kui alustasin supermaasturiga, siis lõpetan samas hinnaklassis ehk nibin-nabin alla miljoni maksvas Lexuses. Palju maapoisil ikka selliseid võimalusi ... Ja see, peab tunnistama, oli väärt elamus. Jõud, luksus, mugavus - kõike kapaga.
Tegin kõigest sellest pimestatuna pattu - ei keeranud ringilt tulles kohe parklasse, vaid läksin järgmisele tiirule. Ja siis veel kolmandalegi. No ei saanud pidama.
Nahk erutusest niiske, jope vihmast märg, nii sealt oma heas Volkswagen Sharanis kodu poole vuristasin. Ja mõtlesin, et peaks tagasi keerama ning ikka kõik autod ära proovima. Millal jälle niisugune võimalus uue võimsa autoga metsas mütata! Aga kui tuleb, vaevalt end kaks korda kutsuda lasen.
Mehed pidada ju surmani poisikesteks jääma.