/nginx/o/2009/05/07/174952t1h33de.jpg)
Meie lugupeetud riigikogulane ja kahtlemata üks Eesti tuntumaid filmikorüfeesid Mark Soosaar käis Kopenhaagenis kliima soojenemist arutamas. Andes intervjuusid eelmisel nädalal nii Vikerraadios kui Pärnu Postimehes, jõudis ta välja öelda väga mitu küsitavust.
Kõigepealt taustast: kliima soojenemine ei ole nii lauslihtne probleem, nagu rahvale üritatakse selgitada (üks naeruväärsematest küsimustest on keelata lehmadel kõhugaaside väljutamine!).
Akadeemik Endel Lippmaa on selge sõnaga öelnud: ”Inimkonna tegevus maakeral on nii väikese suurusjärguga, et see ei suuda kliimat kuigivõrd mõjutada.“ Kunagi kasvasid Gröönimaal viinamarjad, Euroopas valitses jääaeg ja praegu on jälle üks soojenemise perioode. Täpset põhjust ei teata, aga üldine arvamus on, et põhjus võib olla hoovuste liikumissuundade muutustes. Väga paljudes maakera piirkondades toimub kiire soojenemine, aga leidub alasid, kus asi on vastupidi. On olemas selline ilus kokkulepe nagu Kyoto protokoll, millele USA keeldub alla kirjutamast. Kas sellepärast, et ta vihkab ülejäänud rahvaid ja riike ning eelistab kodumaiseid kasuahneid kapitaliste?
Tegelikult on põhjus selles, et ameeriklased kahtlevad selles protokollis, sest praegu jahenevad USA põhjaosariigid pidevalt, miinuskraadid ja lumi on seal, kus neid pole kunagi täheldatud.
Härra Soosaar pakkus välja oma intervjuudes kolm lapsikust: lõpetada Brasiilias ja Eestis(?) metsade raiumine ning probleem on lahendatud.
Mark Soosaart kindlasti ei huvita kellegi teise arvamus peale tema enda oma, aga tõsistel huvilistel soovitaksin soojalt üles otsida 2009. aasta 8. detsembri Postimehe teemaleht Metsandus ja Puidutööstus, kus Eesti maaülikooli väga lugupeetud emeriitprofessor Artur Nilson kirjutab juhtkirjas ”Mets ja meie“, et täiskasvanud metsa maha võtmata jätmine on lauslollus, sest süsihappegaasi (CO2) seob ainult uus, kasvav mets. Ta mainib, et mida tobedamad on tavaarusaamad, seda raskem on neid väärata.
Ehitada Sahara kõrbesse 100 x 100 meetrit = 1 hektar (usun, et siin oli siiski tegemist keelevääratusega) päikesepatarei ja Itaalia- või Hispaania-suuruse riigi energiaprobleemid on lahendatud.
Maakera õhkupaisatavast CO2-st enamiku annavad halvasti soojustatud elamud (see on küll rohkem energeetiline ja majanduslik probleem), seejärel tulevad autod (rohkem jalgrattaid ja eriti talvekuudel Põhjamaades!) ja ainult 20 protsenti annab tööstus.
Ei oska kahelda nende andmete allikas, aga lugupeetud filmimees ei ole ilmselt külastanud kunagist Ida-Saksamaad (SDV või DDR), kus oli piirkondi, kus tehaste korstnatest väljutatud keemilised mürkained ja CO2 olid hävitanud suure osa metsi ja muutnud tööstuslinnade alad pea elamiskõlbmatuks.
Kahtlemata on kliima ja sellest tulenevad probleemid inimkonnale ülitähtsad, aga laskem neid arutada ikka spetsialistidel. Ei kujuta ette akadeemik Lippmaad kõvahäälselt sõna võtmas kinokunsti teemadel.