Eesti eri poliitilisi jõude valdab alati suur üksmeel, kui kõne alla tuleb riigikogu liikmete, tippametnike ja täidesaatva võimu esindajate palga tõstmine. Nüüd saame jälle tunnistada samasugust käiku.
Juhtkiri: Lausa masendav
16. detsember 2009, 10:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui valijate arvamust ülimaks pidama kohustatud riigikogulaste kõrvad taas protestihäältele kurdiks jäävad, tõuseb 2011. aastal presidendi, peaministri, riigikogu esimehe ja riigikohtu esimehe palk 81 362 kroonini. Teatud hulk tähtsatel ametipostidel töötavaid kodanikke hakkab samal ajal saama 69 158- või 61 022kroonist palka, mille kõrval riigikogu liikme 52 886 kroonini küündiv sissetulek tundub suisa väike, mida see loomulikult ei ole.
Raske on mõista, mis toimub seadusandjate peas. Ühel päeval räägitakse kokkuhoiust ja solidaarsusest, teisel valmistatakse ette enda ja omasuguste märgatavat palgatõusu ning sellisel juhul on kõik erakonnad ühe mütsi all ning miks-küsimustele vastatakse labase demagoogiaga. Kuidas teisiti mõista riigikogu keskerakondlasest liikme Heimar Lengi sõnu Õhtulehele, et “Eesti parlamendi palgad on ühed väiksemad Euroopas”, või tema reformierakondlasest ametivenna Raivo Järvi hüüatust samas, et ta tahaks näha, mis kvaliteediga inimesed riigikokku lähevad, kui palk kõrge pole.
Enese palga tõstmine praegusel ajal, kui söögi alla ja peale jutlustavad riigijuhid vajadusest euro ja üldse püsimajäämise nimel püksirihma pingutada, on korraga nii demoraliseeriv kui laastav riigi niigi kõhnale rahakotile.
Kui riigikogu vankumata otsustab, et 2011. aastal kõrgete riigiametnike ja riigikogu liikmete palk tõuseb, selle asemel et langeda - mida tegelikult on põhjust oodata - või vähemalt praegusele tasemele jääda, oleme järgmiste parlamendivalimiste eel jälle dilemma ees: pole valida kedagi, kes hooliks eelkõige riigist ja rahvast, mitte oma taskute täitmisest.