Mark Soosaar: Kliimamuutustest faktide toel

Mark Soosaar
, riigikogu keskkonnakomisjoni liige (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mark Soosaar.
Mark Soosaar. Foto: Henn Soodla

Lugupeetud härra Raimo Saar, Teie järjekordne turritav artikkel ei aita meid edasi. Eriti nüüd, kui maailma rahvaste pilgud on ootusärevalt pööratud Taani pealinna poole. Kopenhaagenis otsivad teadlased ja poliitikud, aga ka põlisrahvaste esindajad usaldust ja koostöövaimu, milleta pole võimalik ära hoida kliimamuutustest tulenevaid katastroofe.


Maailmas on juba 350 000 kliimapõgenikku, kes on ilma jäänud oma kodukohast või sünnisaarest seoses sagenevate üleujutuste või muude looduskatastroofidega. Poliitikuna olen seda meelt, et kliimapõgenikud tuleks võrdsustada poliitiliste põgenikega. Selline mõte sai sisestatud ühesse lõppdeklaratsiooni viimastest variantidest.



Andres Tarandi hinnangul on eestlased ülejäänud eurooplastest vähemalt kaks korda ebausklikumad kliimasoojenemise suhtes. Vett segab kaks Eesti teadlastki, kes on endale selga tõmmanud klounirüü. Ja nii mõnigi ajakirjanik püüab diletantlike artiklitega, faktidele või teadusuuringutele toetumata oma väljaandele väheharitud lugejate poolehoidu osta.



Kahjuks räägivad faktid millestki muust. Ja neid pole vaja kaugelt otsida. Näiteks Pärnus on viimase kümmekonna aasta jooksul toimunud kolm üleujutust: aastatel 2001, 2005 ja 2007. Kõik need olid varasematest ja palju harvematest üleujutustest erinevalt talveperioodil ja järgnesid väga suurtele vihmasadudele. Kas talvine nädalatepikkune vihmasadu pole tõend kliimasoojenemisest?



Ilmselt kuulus Pärnu eelmine linnavalitsus “kliimasoojenemise ebausklike” hulka, sest rakendamaks Euroopa Nõukogu 2007. aasta direktiivi, mis kohustab üleujutusohualadel elavate inimeste ja nende vara kaitsmise meetmeid välja töötama, pole siin midagi arvestatavat ette võetud. Hoolimata sellest, et 2005. ja 2007. aasta tormide ning üleujutuste kahju Pärnumaal oli ligi miljard krooni.



Ilmselt kuulsite minu otsejuttu Kopenhaagenist möödunud neljapäeval Vikerraadiost, kus kirjeldasin siin valitsevaid ülevaid meeleolusid. See on valdav soov näha planeedis Maa meie ühist kodu, kus nii väikesel kui suurel riigil on püha kohus inimtegevuse tagajärjel suurenevat kliimasoojenemist ohjata.



Euroopa parlamentide rahvasaadikud on organisatsioonis Globe Europe, kus ma riigikogu esindan, ette valmistanud deklaratsiooni, mis annab võimaluse CO2-emissioonidega kauplemise kõrval vaesemate riikide mitterahalise panuse hindamiseks. Teisisõnu: arenguriikide puhul võiks arvesse võtta nende metsafondi suurust ning kasvavate puude võimet süsihappegaasi siduda. Selline meede lubaks metsamassiivi säilitamisel arvestada riigi panust kasvuhoonegaaside vähendamisse.



Ja veel, hea Raimo Saar! Kuulake palun raadiosaateid veidi tähelepanelikumalt. Jutt oli Sahara sellisest alast, mille mõõdud on vähemalt 100x100 kilomeetrit, ja selle katmisest solaarpaneelidega, et varustada Itaaliat ning Hispaaniat päikeseelektriga. Samal ajal ei välista ma, et mobiiltelefoniga tänavamüras antud intervjuus ei pruukinud “kilomeetrid” “meetritest” eristuda.



Lõpetuseks avaldan lootust, et riigipead juba sel laupäeval Kopenhaagenis kõiki siduva ja konkreetse kokkuleppeni jõuavad.

Tagasi üles