Peeter Järvelaid: Eesti mehed ja meie Nokia

Peeter Järvelaid.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eesti meeste saatus 20. sajandil ja uue sajandi esimesel kümnendil on ikka veel hüplik ja igal juhul keeruline. Eesti mees on kiiresti muutuva ühiskonnaga hakkama saanud, kuid ei saa öelda, et ta poleks muutusega kaasaminemise eest kõrget hinda maksnud.


Kroonu onud ja omariiklus


Eestlaste (eriti meeste) kõige suuremad võidud on seotud Vabadussõjaga. Kuid sel puhul tikutakse unustama, et see võit sai võimalikuks tänu meestele, keda võõrasse väkke saatmisel omade hulgas isegi mahakantuks loeti ja sageli kroonu onudeks nimetati. Eesti mees pole kunagi tahtnud võõrväkke väga minna, aga on seda läbi aegade teinud.



Tasub meenutada, et just need kroonu onud, enne Esimest maailmasõda korraliku sõjalise ettevalmistuse saanud ning ilmasõjas kiirkorras elukutseliseks sõjameheks küpsetatud sõdurid (eriti ohvitserid) murdsid vaenlase tänu oma sõjakogemusele ja vihale, mida tunti, kui lõpuks asuti teadlikult kaitsma oma maad. Siis tekkis kroonu onudelgi lootus sõja lõppedes saada oma maad.



Eesti sõjamehed on olnud head sõjamehed, sest neil pole jätkunud raha, et vaenlasele maksta ja sõda mängida. Neil on ikka tulnud, relv käes, oma vaprust näidata mees mehega võideldes. Nendest, kes selles võitluses langesid, teame sageli häbematult vähe. Koju tulid ja oma jälje meie ajalukku jätsid need, kellele saatus oli andnud õnne tapatalgud üle elada. Kui räägime omariiklusest, tasub tunnistada, et need tuhanded kroonu onud, kes seisid Eesti riigi sünni eest, olid välja õpetatud teiste poolt ja hoopis muudel eesmärkidel kui see, millele neil ajaloos tekkis võimalus mõju avaldada. Seega võime öelda, et Eesti omariikluse esimese kaitseväe ja selle sõjalise kultuuri lõi Vene keisririik. Selle pärast pole vaja põdeda, aga seda tasuks endale tunnistada ajaloo mõistmiseks.



Nõukogude süsteem koolitas samuti meie mehi sõjaliselt ja traagilised välismissioonidki tuli läbi teha. Praegu tegeleb meie noorte meeste sõjalise väljaõppega maailma sõjakolletes NATO. Seetõttu tekib kohalikel elanikel vahel tunne, et Eesti noored mehed on oma ühiskonnale kui kunagised kroonu onud, kes justkui on omad pojad, kuid et nad pidevalt asuvad mujal teenistuses, pole kindel, kas nad juhtuvad kodus olema siis, kui peaks vaja minema oma riiki kaitsta.



Kirurgid ja Eesti meditsiinisüsteem


Eesti alal on meditsiini taset määranud pikka aega Tartu ülikool. Vähemalt 19. sajandist peale on Tartus ette valmistatud just tugevaid kirurge, sest impeerium vajas ikka arste sõjaväljadele. Eesti meditsiinisüsteem on muutuses ja millal ta stabiliseerub, pole teada. Majanduslik surutis vajutab oma jälje ning see hakkab mõjutama naiste-meeste tasakaalu selles ametis.



Paljud juba ei mäletagi, et traditsiooniliselt on arstikutse olnud mehelik amet. Naiste tulek arstide leeri on küllalt lühikese ajalooga. Enne kui üks süsteem meil jälle kokku kukub, et anda koht uuele, võiks Eesti osata oma ajaloolist eelist, mis meie tahte vastaseltki tekkinud, kasutada enda tulevikutegemiste tarvis, mitte lasta kõike kõrvalt nivelleerida.



Eesti mehed ehitajana


Veel aasta tagasi oli tunne, et iga noor mees, kes jõuab labidat tõsta, läheb mõnda välisriiki ehitustööliseks. Huvitav on mõelda, et need poisid, keda meie õpetajad laisaks pidanud ja kes pidanuks vaid kodus istuma, asudes omal käel ja sõprade abiga laia maailma, said hakkama kõigega, millega nad kodus-koolis polnud just agarad toime tulema.



Nad olid võimelised õppima kõike, mis seotud võõras kultuuris hakkamasaamisega.



Paljudele Eesti naistel on ammu tekkinud küsimus: kui meie mehed paistavad kodus sageli nii saamatud ja laisad, siis kuidas nad võõral maal oma asjadega nii hakkama saavad, et neid vahel isegi kiidetakse? Eriti ehitajate puhul tõuseb küsimus, et kui Eesti mehed, kes tihti on erialase ettevalmistuseta, õpivad välismaal tegema keerulisi ehitustöid, mida nad võiksid veel siis, kui oleksid neid ametisaladusi kodus õppinud?



Eesti ehitajad välismaal on meie ühiskonnale suuresti kroonu onud, kelle saatusest teavad heal juhul nende kõige lähedasemad. Kuid harva mõtleme, mida kõike suudaksime selliste oskustega kodanikega mõistlikult teha, et sellest tõuseks maksimaalne tulu meist igaühele.



Anna naabrimehele tööd!


Eesti meeste keskmine eluiga on häbematult lühike. Mis siin aitaks? Tegelikult lihtsad asjad. Eesti mees teeb tööd, kui see tegevus esitab talle väljakutse. Sellega on seletatav välismaal hakkamasaamise fenomen.



Kui riik ei suuda mehi motiveerida, vajab ühiskond kriisis kas või vastastikust omaabi. Keerulisel ajal tasuks vahel vaadata oma naabrimehe poole ja mõelda, et ehk just tema suudab ära teha tööd, mida me ikka veel kõrget hinda nõudvatelt firmadelt osta ei jõua.



Meie majandust ei tõmba käima oodatavad allhanketööd välismaa firmadele, vaid mõttelaadi muutus, kui hakkame oskama rohkem teha neid asju, mida meil endal vaja on.



Siin võivad meie kroonu onud ja välismaal eri töid teinud mehed olla uue Eesti oma Nokia, mida peaaegu kaks aastakümmet on siinmail erilise eduta otsitud. Huviga tegutsev ja elus väljakutseid nägev Eesti mees on kindlasti üks meie riigi Nokiaid. Kui me ei leia oma meestele rakendust kodus, on nad kindlasti väljasurev liik.



Vahel oleme unustanud tõe, et huvitavat tööd teha on vaba mehe unistus, mis sageli annab ta elule mõtte.



Odavat allhanget propageerivad poliitikud võiksid teada ajalugu, mis on teinud selgeks, et näiteks vabana sündinud indiaanlased pole kasutatavad orjatööks ...

Tagasi üles