Peugeot 3008 avas oma võlud metsateel

Rooli alla peidetud raadio ja püsikiiruse hoidja labanupud on alguses harjumatud käsitseda. Foto: Urmas Luik

Prantslased tegid uudishimuliku näo ja pontsaka koolipoisi kerega auto, mis sobivat igaks elujuhtumiks. Pidanud kunagi kaht Peugeot'd ja vaielnud konnasööjate tehtu laitjatega, oli raske lükata tagasi pakkumist nüüd seda pontsut proovida.

Armeenia Raadio küsis kord, mis välja kukub, kui teineteisega ristata siil ja vihmauss. Vastus oli, et okastraat. Üsna vajalik asi, eks, seega ei tasu ristamist peljata.

Autotootjad on viimasel ajal õige mitmes riigis ja tehases omavahel ristanud tavalist sõiduautot, mahtuniversaali ja linnadžiipi ning toodavad huvitavaid ja rahvale hästi peale minevaid kõigesööjaid. Mõni neist kaldub suuruse, mõni luksuslikkuse, mõni  parema läbivuse poole, nii need Honda CRVd, Nissan Qashgaid, Škoda Yetid ja Peugeot 3008d sünnivad.

Prantsuse autol on oma tegu ja nägu

Tänapäeva autotööstus öeldakse olevat nii unifitseeritud ja segamini keeratud, et on raske arvata, kus tehases millisele margile mingit juppi tehakse, milline autotootja teise ära on ostnud ja kes kellelt mõne tehnilise või disainiidee välkkiirelt üle võtnud. Et autod on nagu kõik ühte nägu ja tegu.

Siinkohal stopp! Prantslasel on ikka oma nägu ja tegu küll. Peugeot 3008 kuulub väiksesse keskklassi, aga jätab oma suure tuulutusava tõttu näkku vaadates mulje millestki hästi suurest. Teed kapoti lahti, aga tundub, et selle all suriseb pisike õmblusmasin. Põiki plokiga mootor kas ongi väike või siis esiakna all peidus.

Küljelt vaadates näed tunduvalt väiksemat autot ja imestad erakordselt keset autot olevate küljepeeglite üle. Tagant silmitsedes torkavad silma põnevad kolmnurksed tuled armsa põselohuga tagatiival, uurid omapärast luugikonstruktsiooni ega mõtle üldse enam, on see auto nüüd väike või suur.

Aga tehkem see tagaluuk lahti, sest selle tagant avaneb selles autos vist enim üllatusi. Kõigepealt lendavad pinge all tagaistmed nupule vajutamisel ise lamama ja moodustub mahtuniversaali pakiruum. Siis võid nagu džiibil lasta alla tagaluugi, mis kannatavat rahulikult nii istumist kui kuni 200kilost kaubaraskust. Niisugust lahendust ülejäänud hübriididel nagu ei teagi.

Pakiruumi põhja kaevudes leiad kolmele eri kõrgusele asetatava ja seega pagasi terveksjäämist hõlbustava kaane ning mitu väikest panipaika. Mida selle auto baasmudelis ei leia, on varuratas. Selle asemel ootab sohvrit kompressor koos kiirparanduskomplektiga. Jälle uus mõte.

Kas üllatused või harjumatus?

3008 siseviimistlusele on raske midagi ette heita: tume, paks ja mittekobisev materjal, kvaliteetne koostetöö ja laitmatu disain erinevalt tömbivõitu välimusest, ei häiri ilmselt isegi paadunud konservatiivi.

Auto on seest suur, vist isegi esimene, milles ligi 190 sentimeetrit pikk allakirjutanu juhiistet lõpuni taha ei lükanud. Ja tagaistmel pea lakke ei kiilunud.

Prantslase teistmoodi mõtlemine on salongis tajutav. Laekaid ikka leidub, aga mitte pudeliõnarusega, ja enamikus on nad üsna väikesed. Välja arvatud juhi ja kõrvalistuja vahele ehitatud sillas (kahju sohvrist, kel käsi kauni kaaslanna põlvele ei ulatu) olev üllatavalt mahukas laegas.

Harjumatut on rooli ümber. Mitte peal, sest 3008 rooli pealt midagi ei juhi. Rooli all paremal on labakujuline raadiokang, vasakul samasugune püsikiirusehoidja. Nendega kindlasti harjub, aga esialgu kippusid need labad suuna- ja aknapesukangidele ette jääma. Raadio juhtimist tahtnuks samuti lihtsamat, mitte rooli alt kobamist. Päris tavaline, lihtne ja käepärane polnud reisiarvesti leidmine ega käsitseminegi.

Raske oli aru saada, milleks on juhi ja kõrvalistuja vahel käepide. Ju maastikuauto disaini rõhutamiseks, mitte kiirest sõidust hirmunule kinnihoidmiseks.

See 3008, mida katsetasin, oli üks lihtsamaid ja nii-öelda paljamaid variante. Mida Premium-variant pakub ja lisavarustusena osta saab, soovitan uurida. Üllatused, näiteks isegi sõidunäidikute projitseerimine esiaknale, on garanteeritud.

Mugavaim oli metsas

Vaidleks natuke vastu neile, kes kiidavad Peugeot 3008 ennekõike linnas ja maanteel. Pole pahad kohad selle autoga sõitmiseks needki, aga mulle tundus 3008 Pärnu mitte just siledatel tänavatel natuke jäik ja hüppav, kõrgest kliirensist ja tundlikust roolist tingitult kurvides veidi ülejuhitav.

Maanteel hämmastusin lühikeste käikude üle, näiteks 2500 pöörde juures küsis auto kolmandat käiku 35kilomeetrise, viiendat 85kilomeetrise tunnikiiruse puhul.

Kui kiirus oli 100 kilomeetrit tunnis, kerkisid pöörded juba üle 3000. Käsi otsis kuuendat käiku. Põhjus oli nii selle testauto suhteliselt lahjas, 1600kuupsentimeetrise ja 88kilovatise võimsusega mootoris kui vajaduses kompenseerida maastikusuutlikkust.

Ja siin nüüd see (vähemalt minu jaoks) maasikas leitud saigi. Nagu testimisel ikka otsisin natuke ekstreemsemaid olusidki. Päris mutta lahjavõitu mootori ja esisillaveoga autoga ei roninud (tegelikult võiks minna sinna ja liiva ning jäälegi, sest 3008-l kasutab Peugeot esimest korda Grip Cont-roli süsteemi), aga veendusin, et liivasossis, samblasel metsarajal ja küllalt aukus kruusasel metsateel käitus 3008 lausa nauditavalt. Just seal tundus ta vedrustus, juhitavus ja vedu optimaalne.

Hea, et selle testi viimaseks jätsin, nii lahkusime selle soodushinnaga alla veerand miljoni krooni maksnud 3008ga päris heade sõpradena. Ehk isegi veidi teineteist igatsema jäädes.