Kommentaar: Suurriiklikud tujutsemised

Leedu Rahvapartei avakongressist ja seal kõlanud kuulutamisest: “Jah, olemegi Venemaa- või slaavimeelne erakond” sai siin kirjutatud kaks nädalat tagasi. Julge avalduse teinud Kazimiera Prunskienet intervjueeriti pärast seda korduvalt ja omaaegne merevaiguleedi (Prunskiene oli peaminister mõni kuu samal ajal raudse leedi ehk Margaret Thatcheriga) pajatas mõndagi rabavat ja paraku tuttavlikku.

Nimelt oli Leedut oktoobris väisanud Venemaa presidendi Dmitri Medvedevi administratsiooni ülem Narõškin (kauaaegne Vladimir Putini meeskonna liige), kes olla Prunskiene kutsunud õhtusöögile, kuhu viimati nimetatu läks kindlas teadmises, et küllap on seal veel Leedu poliitikuid.

Tuli aga välja, et teisi nimme ei kutsutud. See asetab Rahvapartei loomise tausta hoopis uude valgusesse. Kui lisada kongressile kutsutud Jedinaja Rossija delegatsiooni juhi Konstantin Kossatšovi loobumine astuda läbi Leedu parlamendist, et kohtuda seal oma kolleegi, seimase väliskomisjoni esimehe Adzubalisega.

Formaalselt oli Kossatšov valmis kohtuma Adzubalisega, kuid Venemaa pakutud pinnal. Nagu polekski tegu iseseisva riigi külastamisega. Pole juhus, et Leedu ajakirjandus oli kärme tõmbama paralleele Moskva emissaride külaskäikudega aastail 1940-90.

Kõik äsjaöeldu (pikemalt võib sündmustest lugeda ajalehest Respublika) tuletab meelde aastaid Tallinnas toimunut: Moskva külalised tulevad ja lähevad esmalt linnavalitsusse ja sinna, kuhu lähevad.

Seda tüüpi etendused kohalikule poliiteliidile algasid Tallinnas 10-12 aastat tagasi. Vilniuses toimus siin omandatu siirdamine. Vaatamata sellele, et on olemas üldtunnustatud diplomaatiline protokoll ja etikett, mis paneb detailideni paika väliskülastuse päevakorra.

Tegelikult näidatakse rahvusvaheliste reeglite järgi toimetamist Kremli kulla ja karra vahel aeg-ajalt kogu maailmale. Ent see ongi kõige ehtsam Venemaa välispoliitika pokazuhha, sest selle kõrval on teistsugune välispoliitika, mida rakendatakse ebameeldivate riikide ja riigijuhtide suhtes, kes saatuse tahtel on pea kõik väikeriigid või nende juhid.

Juba kolmandat aastat on selles nimistus Eesti peaminister Andrus Ansip, on Georgia president Mihhail Saakašvili, on Ukraina president Viktor Juštšenko. Seda teist välispoliitikat ei häbeneta: kümmekond päeva tagasi kuulutas Medvedev “Saakašvili ja mõne muu isiku Gruusia juhtkonnast” järjekordselt paariaks rahvusvahelisel ajakirjanike foorumil. Ja ühelgi demokraatia valvekoeral ehk ajakirjanikul ei tulnud pähe küsida: “Kas te tõesti nõuate, et nende riikide rahvastel tuleb valida uued juhid?”

Pealegi on nii Medvedev kui Putin sedasama maininud ühenduses Ukrainas eesseisvate valimistega. Tõesti huvitav, mis segab ajakirjanikke küsimast Venemaa liidreilt selgitust selle kohta, mis puudutab riikide ja rahvuste õigust ise oma juhid valida? Kas tõesti kartus, et neid ei kutsuta rohkem tasuta Venemaale viina jooma ega kalamarja sööma? See ju moodustab kindla komponendi mainitud pokazuhhast!

Samal ajal on tõde seegi, et Kremli musta nimekirja eelkäijaks tuleb pidada USA eelmise presidendi paariariikide poliitikat, mis sõna otseses mõttes on piirkonnad poliitummikusse ajanud.

Seda kontrastsemalt Kremli praeguse tegevusega mõjuvad Barack Obama administratsiooni ponnistused normaliseerida suhted paljude riikide ja nende juhtidega. Võtkem või läinud nädala sõnum sellest, et Obama saatis isikliku kirja Põhja-Korea diktaatorile. Mäng, mis selleni viis, oli kõrgetasemeline. Hakatuseks lõhkas Põhja-Korea tuumaseadeldise, siis võttis pika kauplemise peale vastu Hiina peaministri, kellele Kim ütles, et tahab ajada otse asju Obama valitsusega.

Obama kuulas “postiljoni” ära ja leidis võimaluse reageerida ning tunne ütleb, et see vastastikune ponnistus lõpetada ummikseis lõpeb eduga.