Ave Sopp: Kultuurikorraldajate pink on Eestis lühike

Ave Sopp tõdeb, et Pärnust lahkumine polnud tema jaoks lihtne. Foto: Ants Liigus

Täna saab MTÜ Pärnu Kontserdibüroo kümneaastaseks, sel puhul andis intervjuu ühingu looja ning juhatuse liige Ave Sopp.

Kontserdibüroo on algatanud sellised ülelinnalised noortesündmused nagu Pärnu linna ja maakonna noortebändide konkurss “Proovikas”, linna ja maakonna noorte vokaalansamblite konkurss “Ümin”, laste ja noorte solistide konkurss “Sügisulg”, samuti suvine “Raepromenaad“ ja talvine “Lumepromenaad”, aga ka Arbo Valdma klaverikoolid SUVEUNIversiteet ja TALVEUNIversiteet.

Mis tingis kontserdibüroo loomise kümne aasta eest? Milline oli tollane situatsioon Pärnu kultuurimaastikul?

Kõige parem vastaja oleks sellele küsimusele tolleaegne Pärnu linnavalitsuse kultuuri- ja haridusosakonna juhataja Andrus Haugas, sest MTÜ Pärnu Kontserdibüroo loomine ei olnud kahe piiga (Helen Erastus ja Ave Sopp, S. J.) idee ega ambitsioon hakata elavdama Pärnu muusikaelu, vaid initsiatiiv tuli Pärnu linnalt.

Arv 10 räägib iseenda eest: tegu oli ja on elujõulise ideega. Aeg meie ühiskonnas, mitte ainult Pärnus ega ainult kultuuri alal, oli küps kolmanda sektori tulekuks, et niiviisi anda valdkondadele uusi, senisest vabamaid arenguvõimalusi.

Kümne aasta taguses situatsioonis oli üks linna palgal muusikatoimetaja kontserte korraldades tunduvalt nõrgemal positsioonil kui ainult korraldusele pühendunud loovtiim, kellel avanes võimalus küsida (kas või teoreetiliselt) lisarahastust. Kultuuriosakond tegi oma tööd hästi, luues soodsa pinnase, et taim saaks kasvada.

Ärev hetk enda sisetundes tekkis seoses kontserdimaja tulekuga Pärnusse. See taandus aga ruttu ja asendus hoopistükkis rõõmsa koostööga.

Mil määral on muutunud kontserdibüroo korraldatavate ürituste nägu?

Ma usun, et kontserdibüroo nägu on muutunud professionaalsemaks. Alustasime iseõppijana, katse-eksituse meetodil, millest nüüdseks on ladestunud teadmine ja süsteem. Kontserdibüroo on elujõus, minugi igapäevane töö on endiselt kultuurikorraldus, kuigi mitte Pärnus.

Järelikult on ka nii võimalik, et enne praktika ja pärast teooria. Läbiva joonena on kõik need aastad iseloomustanud meie tegemisi loomingulisus ja käsitöö. Mul jääb terveks eluks meelde, kuidas me Heleniga kümneid liitreid rabarberikisselli keetsime ja Muhvi kostüümi õmblesime, et Muhv saaks lastekaitsepäeva trallil kisselli jagada, või kuidas me sadadesse šokolaadimedaljonidesse auke puurisime, et neid oma kontserdikülalistele kaela riputada.

Või kuidas me professor Valdmaga sõnamänge mängisime ja selle tulemusena sündis SUVEUNIversiteet.

Millistes funktsioonides ja millal tekkis Pärnu filharmoonia ning mis eristab teda kontserdibüroost? Osaliselt töötavad neis organisatsioonides samad inimesed.

Pärnu filharmoonia loomise juures aastal 2007 ma ei olnud, seega ei oska põhjalikult kommenteerida. Aga laias laastus on põhjused ja skeem olnud samad kui kümme aastat tagasi. Taaskord: initsiaator oli Pärnu linnavalitsus, peaeesmärk – Pärnu linnaorkestri areng. Põhjuseks uuenenud kultuurisituatsioon, nõudlik kultuuritarbija ja valmisolek ambitsioonikateks väljakutseteks.

Filharmoonia tuum on Pärnu linnaorkester ja selle tegevus. MTÜ Pärnu Kontserdibüroo on eelkõige Pärnu linna vajadustest lähtuv kontserdikorraldaja, mis ei esinda ühegi kollektiivi huve ja on kõigi pakkujate suhtes võrdsel positsioonil. Miks on osa töötajaid samad?

Vastus on väga lihtne ja inimlik: kultuurikorraldajate pink on kogu Eestis väga lühike, liiati siis nende puhul, kes on valmis teostama end Pärnus. Vaatan isegi häbenedes kaugusse.

Teie põhitöökoht asub Tallinnas. Milline tegevus teid veel Pärnuga seob, kas tunnetate elavat seost siinsete kultuuriprotsessidega?

Jah, ei suutnud ära öelda võimalusest ühendada senine õpitu kontserdikorralduses oma põhierialaga, mis on koorijuhtimine. Nii ma töötangi 2005. aasta keskpaigast Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuses muusikatoimetajana.

Äraminek ei olnud lihtne, sest kontserdibüroosse olin pannud väga palju oma hinge. Pärnuga olen seotud Pärnu kammerkoori juhtimise ja Pärnu rahvusvahelise koorifestivali korraldamise kaudu, loomulikult on säilinud suhe professor Valdmaga.

Igapäevast vastutust ei saa ma enam kanda, aga emotsionaalselt olen küll seotud. Kui midagi Pärnu kultuurile soovida, siis loovaid, vastutustundlikke, oma ninast kaugemale nägevaid inimesi. Head inimesed on meie kõige kallim vara ja neid peab hoidma.