Kati Murutar: Räimerahva uued aerud uude aega sõudmiseks

Kati Murdmaa.

Kes ja kuidas tegelikult maksab need arved ja võlad, mis Pärnul ja Pärnumaal kaelas? Meie, Pärnumaa elanikud. Ainus võimalus selleks on museoloogilisest elutust turismist, upsakast vahendajamentaliteedist ja vähesegi toodangu toorena võõrsile saatmise asemel töötlema-väärindama hakata.

Just samal päeval, kui Pärnu linnapea Toomas Kivimägi riigitelevisioonis endale maksta jäetud puulase-kohtlase tekitatud kahjurlust kokku arvas, tegi Pärnu lahe partnerluskogu Valgerannas aasta saavutustest kokkuvõtteid.

Kalurid ja käsitöölised, sportlased ja turistiteenindajad. Ehk täpselt see elujõuline seltskond, kellele nii Pärnul kui Pärnumaal võlavangist vabanemisel loota. Museoloogiline tavandivärk ja ninakas kaupmehetsemine august välja, teisele kaldale ja uude ajastusse ei aita. Oskused, lisaväärtuse loomine ja kõikvõimaliku toorme töötlemine on ainus väljavaade.

Pendel vasakule ära

Pärnu rahval ju oli see kõik, millest Leader-programmi liikmed üksteisele aasta lõppedes aru andsid. Suurfarmid, kalaturud ja need tegevusalad, mida praegu projekte kirjutades “väärindamiseks” ja “külaelu mitmekesistamiseks” nimetatakse.

Mis nende lautade ja tootmishoonete, tootmise ja töötlemisega juhtus? Uhkus ajas upakile. Varemed on järel. Sest ega me ole mingi “räimerahvas”, nagu teleseriaali “Õnne 13” tegelasi linnavurlede poolt alguses sõimati.

Oskajate ja tegijate riigist, kus polda räimerahvas, sai uskumatult kiiresti kilplaste küla – end lõhki laenanud ülbed vahendajad. Nii ei oska eestlased enam räime puhastadagi, püüdmisest rääkimata. Mullid aina paisusid: laen ja liising, müük ja vahendus, limu ja skuuter, luksus ja päikesereisid.

Mitte et asjades ja reisides midagi halba oleks, neid varastati iseenda tagant. Ning neid makstakse nüüd kinni. Ja ikkagi ei ütleks, et priiskamise mulli vaja ei olnud. Nüüd on vaja pendel äärmusest kenasti tagasi keskele saada ja tegelikult teenima hakata. Kogemus ja õppetund kulus meile aga kahtlemata ära.

Tõusiklikel mullirahva laenureiside aegadel reisisid ettemõtlevad ja üldistusvõimelised inimesed siiski asja pärast. Õppisid ja kogesid, võrdlesid ja üldistasid.

Minu klassiõde Esta Tamm, Elfos Grupi juhatuse liige, konsultant ning sadamakultuuri ja MTÜ Liivi Lahe Kalanduskogu tegevjuht, käis järjest kalanduskogu liikmetega Poolas, Saksamaal ja Portugalis ühtaegu nii õnge kui kala toomas.

Nii õng kui kala

Osa meist reisis õnneks teistmoodi kui tõusikturistidena. Esta Tamm ja Liu kalameeste liider Arne Taggo uurisid kalanduskogu liikmetega Liivi lahe kalanduskogu lipu all välismaal kalatöötlemise (projektikeeles “väärindamise”) tehnikat. Et teaks kaluritele Iklast Tõstamaani – aga eks siseveekogude kolleegidelegi – soovitada suitsutamise-fileerimise-külmutamise nutikaimaid seadmeid.

Klassiõde Esta, kes terve tänavuse aasta on õppinud ja kodupiirkonna-kohalikele rannakaluritele uusi teid ja väljundeid otsinud, muigas äsja Valgeranna kohtumisel: “Arvatakse jah, et kalanduskogu käis detsembris Portugalis päevitamas. Tegelikult vaatasime, kuidas külades ja linnades kalasadamates kala müüakse, milliste seadmetega seda töödeldakse. Õppisime oksjoni ja kalaturu, väiketööstuse ja kalaturismi tarkusi.”

Esta rääkis, et kui Pärnus ja Pärnumaal oleksid piltlikult öeldes iga päev hansapäevad, poleks meil siin turismi seisukohast ainult üks kesine ja kaheldava ilmaga suvepealinn.

“Teise riiki tullakse traditsioone ja kultuuri vaatama. Kalapaadid silla juures, kala Vallikäärus ja turul suitsemas, kalatoidud vabaõhutrahterites ning võimalus kaluritega merele kaasa minna, kala rappida ja ise uhhaad keeta oleks tõeline turismimagnet. Turist tahab käia ja kaasa töötada reaalselt toimivates taludes. Sel juhul oleksime ühtaegu nii tootev ja teeniv rannarahvas kui elusa eksootika juurde tulnud turisti teenindajad,” leidis Esta.

Mu naabrimees Arne lisas teenimise ja teenindamise aspektile “pisiasja”, et peredest, kus peale kala püüdmise seda töödeldakse, selmet kohe autodega minema saata, on tõenäolisem kaluriks kasvamise põlvkondlik järjepidevus. Väikese koduse kalatööstuse, tootmise ja äriga titest saadik kokku puutunud rannajõnglane ei lähe kodukülast ega isamaalt minema.

Märtrid ja ohvrid

Meile on püütud anda üsna karmis keeles vihjeid, milline on siitkandi eestlaste õige tee, mis toob arvete maksmise raha ja tagab turvalise tuleviku. Kes sellelt teelt kõrvale kaldub, saab karistada. Tekivad märtrid ja ohvrid.

“Ma pole suutnud riigikogus ametnikele selgeks teha, et kalandus on siitkandi rahva põlisala, mida me oskame ja millega oma tarede kõrval linnadki üleval peame,” rääkis riigikogulane Mark Soosaar. ”Kalakaitse kiusab väärikaid kalureid, nii et need hiilivad pimedas kala nõudma – on ühed vähesed, kes siinkandis üldse midagi tõelist teevad, aga selline alandus. Ja oht. Paadid võetakse pimedas lainetega heideldes liiga täis. Nii see mees läks. Aga oleks võinud veel viis poega teha ja kalameheks välja õpetada!”

Samamoodi räägib Kihnu giid Katrin Kumpan kõigile kuuljaile, et kihnlastel tuleb lubada traditsioonilisel kombel hülgeid küttida. Kui Kihnu hülgeküttidele looduskaitsealuste veeloomade küttimisel erand teha, poleks rannarahva võrgud ega kaldaalused hülgeraipeid täis.

See kitsas oskajate meeste kildkond mõistaks hüljeste naha-liha-rasva-luudega esiisade kombel toimetada ning hüljeste populatsioon selle mõistliku lahendi puhul küll ei kannataks.

Ju vajavad ametnikud veel ohvreid ja märtreid, et mõista, milles peitub Liivi ja Pärnu lahe äärsete inimeste elujõud ja hakkamasaamine.

 Ma tean, milline hakkab olema Eesti küla ajal, kui mu nooremad lapsed suureks saavad. Vanemad lapsed on mul täiskasvanuks saanud mullide lõhkemise ja märtrite ajal. Nooremad näevad juba enda ümber elu, tööd ja läbi aasta laulu-tantsu tulvil küla. Supelsakste grillimajadki on toredad külaelustajad.

Tänu rannateeromantikutele-kalanduskogujatele aga käib külades peagi taas aasta ringi elu, töö ja taidlus. Maailm saab siit vorsti, juustu, kalakonservi ja kaerajaani. Saab seda ise tegusa turismi kujul tegemas käia ja endale kadakapuulusika vesta.

Pärnu linnas aga on aastaringsed hansapäevad: nii linna kui maa toorme väärindajad müüvad sildade juures ja Vallikäärus, turul ja keskväljakul suitsuangerjat, juusturõngaid ja singipurakaid. Ja räime! Igasugusel kujul.

Paadid, maksustamata tööriistad, muide, palistavad podisedes jõesuuet. Toimuvad kala- ja köögivilja-, lammaste ja kodukootud kanga oksjonid. Elu käib! Selge, et valmistatakse elektroonikaseadmeid ja olmekeemiatooteidki, ent kõigepealt tuleb meil uude aega sõuda sellega, mis meil on juba/veel praegu olemas. See on ainus, õnneks suur šanss.